Maike Lond: suurele lavale loodud etendusi ja ideid on väga riskantne "purki pista"

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
ēlektroni liikmed Maike Lond Malmborg ja Taavet Jansen Autor/allikas: Andres Keil

Alates 1. aprillist toimub teist korda Kõheda vastasmõju festival, mis on ka tänavu tervikuna veebis, kus mõne päeva jooksul jõuavad vaatajate ette nii lavastused, performance'id, installatsioonid kui ka muusikaprogramm. ERR-ile antud intervjuus kinnitasid korraldajad Kaie Olmre ja Maike Lond, et plaanisid esialgu teha siiski hübriidfestivali.

Korraldasite ka möödunud aastal Kõheda vastasmõju festivali, milline oli toona tagasiside festivalile?

Eelmise aasta festivalile oli tagasiside meile endale üllatuseks positiivne. Kõige rohkem tegi rõõmu kunstnike tagasiside, kes olid tänulikud võimaluse eest esineda uues keskkonnas.

Tänu eriolukorrale ja teatrite tööseisakule hakkasime tõsisemalt analüüsima uut olukorda ning kuidas eˉlektroniga selles olukorras eksisteerida. Ühel pool oli meie n-ö ideaalplaan ja teisel pool hetkeolukord. Ühel pool auditooriumiga black box ja teisel pool kodudes olevad kunstnikud ja publik. Uus olukord oli kõige keerulisem nii etenduskunstnikele kui ka publikule. Oli nii arvamusi, et "see pole ikka päris teater kui ka arusaamisi, et tegemist on uue etenduskunstivormiga. 

Kas teadsite juba möödunud aastal, et ka tänavu toimub festival virtuaalselt või olid teil esialgu ikkagi plaanid ka füüsiliselt festivali korraldada?

Tegelikult me ei pannudki endale algselt piire ja plaanisime teha hübriidfestivali, kus on nii füüsilisi kui ka virtuaalseid etendusi, installatsioone ja kontserte. Uut festivali planeerides tahtsime publiku ette tuua etendusi, mis on oma töödes suuresti teadusest ja/või tehnoloogiast mõjutatud.

Möödunud aasta lõpus oli meil selge, et ka 2021. aasta Kõheda vastasmõju festival toimub ainult virtuaalselt. Isegi, kui meil siin olid teatrid veel lahti, siis nähes, mis rahvusvahelises kultuurimaailmas toimub, saime aru, et muud võimalust kui virtuaalne festival meil pole. 

Kui keeruline oli üldse korraldada üht rahvusvahelist festivali olukorras, kus kultuuriasutused on kõik suletud?

Kultuuriasutused on küll suletud, aga seal ümber töötavad inimesed, kunstnikud ja produtsendid teevad oma tööd ikkagi edasi. Rahvusvahelist virtuaalset festivali korraldades peab arvestama erinevate riikide ajavahega, aga samal ajal hoiad korraldajana raha kokku lennupiletite, hotellide ja koroonatestide pealt.

Meie oma kunstnikele pakkusime vajadusel nii ruumi kui ka tehnikat, mida nad saavad kasutada. Välismaiste kunstnike puhul peab kunstnikku abistama ja usaldama, et ta suudaks omalt poolt meile saata kvaliteetse sissetuleva ülekande. Festivali vastutus on aga, et see ülekanne jõuaks tõrgeteta publikuni.

Kuidas on olukord välisartistidega, kas nad tulid kohe teie mõttega kaasa?

Need kunstnikud, kes olid juba midagi virtuaalselt teinud kas siis meie platvormil või mujal, tulid mõttega kohe kaasa. Need, kes veebis midagi teinud polnud (või oli halb kogemus), ei tulnud kohe kaasa. Osadel loojatel on väljakujunenud esteetiline ja vormiline maailm, mida on väga keeruline ümber mugandada live-kaamerale.

Suurele lavale loodud etendusi ja ideid on väga riskantne n-ö purki pista. Seetõttu on meil suur rõhk toetada kunstnike, kes on nõustunud ja julgenud riskiga kaasa minna. Omalt poolt tegime alati selgitustööd, et kunstnikud julgeksid olla voogesituse osas loovad, et nad vaataks seda eraldi meediumina, mitte ainult teise suhtluskanalina. 

Tänaseks on välja müüdud juba lavastus "Call Cutta at Home". Ehk võite veidi seletada, millega on tegemist? Kui üllatav see üldse oli, et see tänaseks juba välja müüdud on?

"Call Cutta at Home" põhineb Rimini Protokolli 2005. aastal esietendunud lavastusel "Call Cutta'", kus Rimini Protokoll lavastas telefoni- ja videokõne vahendusel performatiivse üks-ühele kohtumise India telefoniteeninduse keskuse töötaja ja Euroopa teatrikülastaja vahel. 2020. aastal sai sellest projektist inspiratsiooniallikas rahvusvahelisele publikule mõeldud spetsiaalse uusversiooni jaoks.

Üks-ühele vestluse asemel leiab etendus aset ajutise sisevõrgu vahendusel kolmekümne inimese vahel, kus tahes nad viibivad. Etenduse juhid-esitajad asuvad oma kodudes Indias ja Eestis. 70-minutilise etenduse kestel näitavad nad enda kodusid, räägivad oma telefoniteeninduse töö majanduslikest ja isiklikest kaasmõjudest, igapäevastest piirangutest seoses koroonaviirusega ja kaasavad järk-järgult külastajaid just sellisel määral, nagu neile on vastuvõetav.

See on ainus lavastus meie festivalil, millel on publikupiirang ning mida ei saa näha meie platvormil, vaid toimub eraldi Zoomis. 

Kuidas te üldse tänavuse festivali programmi koostasite? Milliste printsiipide alusel otsisite programmi artiste?

Eelmise aasta etendusi kokkuvõttes me üllatusime kõige rohkem sellest, kui suur ja lai meie maakera on. Kui muidu tuleb etendus kodulinna teatrisse, siis me ei adu, mitmekümne tuhande kilomeetri kauguselt esineja pärit on. Me ei adu, kui õhtutundidel mugavatel teatritoolidel istet võtame, siis esineja päris kodus on lopsakas troopiline loodus hommikutundidel ärkamas. Seda lihtsameelset avastust me seekordset programmi kokku pannes soovimegi vaatajatega jagada.

Kui Albert Einstein nimetas kosmoses olevate objektide omavahelist valgusaastate kaugusel asetsevat mõjutustööd "kõhedaks vastasmõjuks", siis meie tiimile mõjub kõhedana ka see, kuidas küll on võimalik ühte etendust luua ja etendada korraga Ameerikast, Lõuna-Aafrika Vabariigist ja Hispaaniast. Seetõttu (ja nagu eˉlektronis alati) toimuvad festivali programmis esitlusele tulevad tööd reaalajas ja otseülekandes, mitte ette salvestatult.

Tahtsime teha võimalikult laia programmi, kus aeg, ruum ja koht saavad tähelepanu, mida nad tavaliselt teatris ei saa. Meil on festivalil kunstnikud Eestist, Venemaalt, Ameerika Ühendriikidest, Indiast, Rumeeniast, Hispaaniast, Hollandist, Soomest, Jaapanist, Lõuna-Aafrikast, igaüks oma ajavööndi, kliima ja kultuuriga.

Tänavuses festivali programmis on kunstnikke, kes meil juba eelmisel aastal tegid residentuuri või etendusi (Liis Varese "The Reader", Rourou Ye ja Avan Omeri "Dis/placed" ja  Hiroaki Umeda "Intensional Particle"). Samuti kutsusime uusi kunstnike, pakkudes võimalust teha juba olemasolevat tööd või siis luua täiesti uus töö. Uute tööde puhul püüdsime teha kõik endast oleneva, et need saaksid võimalikuks arendades omaltpoolt pidevalt uusi ideid ja tehnoloogilisi võimalusi vahetuma kogemuse saamiseks.

Festivali üheks tähtsündmuseks on kahtlemata ka Eesti tegijate "Ruumiantropoloogiad". Mõistan, et suur osa jääb ikkagi üllatuseks, aga ehk saate pisut reeta, mida vaatajad näha saavad? Mida see projekt endast kujutab?

"Ruumiantropoloogiad" on ruumiinstallatsioon, mille keskmes on ülekanne. Mida me kanname üle ja kuhu? Kes ja kellele üle kannab? Kas vastuvõtja ja saatja vahele mahub midagi veel peale müra? Vaatluse all on füüsiline ruum, virtuaalne ruum, imaginaarne ruum ja inimese kohalolu kaudu ka mõtteruum.

Tegemist on omamoodi installatiivse kestvusetendusega, mille peategelaseks on ruumid – elanikuta korter Rakveres, tühjalt seisev kontor Põhja-Tallinnas ja metsaruum Klooga-Rannas. Publik omakorda loob eraldi installatsiooni, kuna neil on võimalik teha reaalajast kuvatõmmiseid. Nendest fotodest moodustub galeriiruum, mis on täielikult kureeritud vaatajate poolt.

Lisaks lavastustele on festivali kesksel kohal ka muusikaprogramm. Millised need kontserdid välja näevad? Kas need on klassikalised kaamera ees esinemised või olete lisanud juurde mingi huvitava uue nüansi?

Kõheda vastasmõju festivali muusikaprogramm julgustab ja edendab muusikute kontserttegevust piiratud tingimustes. Need ei ole tavalised sotsiaalmeedia live-esinemised, vaid kirega tehtud veebikontserdid. Mõned näited, kus on huvitavad uued nüansid juures.

Zahir ja Kannabinõid teevad 360-kraadise back-to-back kontserdi otse bändide prooviruumist, mis annab publikule võimaluse olla bändide ja nende tavapärase muusikalise keskkonna sees.

Jaapanist pärit kunstnik ASUNA esitab festivalil õhtusöögi kahele otse Kobe rannamajast. Jaapani kesköises menüüs on šokolaad, kommid ja muud vidinad. 

Soome elektrooniline muusik ja trummar Samuli Tanner on pannud festivali kontserdiks on kokku pannud oma "bändi", mis koosneb erinevatest masinatest, sealhulgas vanadest kassettmängijatest ja ise ehitatud sampleritest.

Keda ootate Kõheda vastasmõju festivalist osa võtma? 

Kõiki, kes on uudishimulikud, kõiki, keda huvitab, mis on voogteater, vooglemine, uus etenduskunst ja online-kunst. Ootame eelarvamusteta vaatajat. Vaatajat, kes hindab kunstnike poolt võetud riske teha midagi meediumiga, mis ka neile täiesti uudne.

Kuna kogu festival liigub meie koduplaneediüleselt, siis kindlasti tuleb takerdusi ja viperusi. Me loodame, et vaataja suhtub neisse sama vastuvõtvalt kui olukordadele teatris, kui lambipirn põleb läbi või korgid löövad välja. Me ei tohi unustada, et elektriühendused on meie kasutuses olnud üle saja aasta, world wide web vaid mõnikümmend aastat.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: