Laurits Leedjärv: inimese roll universumis on olla selle vaatleja

Foto: Kairit Leibold/ERR

Astrofüüsik Laurits Leedjärv rääkis "Plekktrummi" saates, et inimesel on universumis täita oluline roll – olla selle vaatleja ja uurija.

"Päris teadustöö sel alal tähendab väga suuri andmekogumeid ja matemaatilisi meetodeid, tegevust, mida nimetatakse numbri närimiseks. Teistpidi tähistaeva ilu – sellega on niisugune lugu, et tänapäeva moodsate teleskoopidega vaadeldes seda ei näegi, see vaatleja on all juhtpuldi ruumis ja taeva juurde ei pääsegi. Aga väiksemate teleskoopidega me saame ikka minna välja ka," kirjeldas ta tänapäevase astrofüüsiku tööd.

Veel sadakond aastat tagasi ei oleks osatud universumit niimoodi ette kujutada, teadus on selle ajaga väga palju saavutanud. "Muidugi kui me vaatame palja silmaga taevasse, me näeme tähti, mis kuuluvad ühte tähesüsteemi, meie kodugalaktikasse, Linnutee galaktikasse. Sada aastat tagasi nähti ka neid samu tähti ja nähti ka udukogusid, mille kohta ei teatud, mis need on või kui kaugel need on. Meie kaasmaalane ja geenius Ernst Öpik oli juba 1918. aastal kindel, et näiteks Andromeda tähtkujus paistev udukogu on teine galaktika. Ta oli oma ajast natukene ees ja see debatt alles algas, nii et tema töö ei leidnud täit tunnustust. Aga mõni aasta hiljem tegi ameeriklane Edwin Hubble kindlaks, et need udused laigukesed on tõepoolest teised galaktikad ja et need eemalduvad teineteisest, ehk universum paisub. Siis hakkas see pilt selgemaks saama," selgitas ta.  

"Universum on tohutu tühjus, me ei oska seda millegagi Maa peal võrrelda. Kui me püüame arvutada selle keskmist tihedust ja kui me oskame kuidagi hinnata universumi ruumala ja tema massi, siis kui me võtame ainult selle tavalise aine, mida me tavaelus tunneme, millest kõik meie ümber koosneb ja millest koosnevad ka tähed ja galaktikad, siis see keskmine tihedus tuleb nelja või viie kuupmeetri kohta üks vesiniku aatom," püüdis ta näitlikustada universumi tühjust.

Ta selgitas ka praeguseid teadmisi selle kohta, millest universum koosneb. "Meie ettekujutus praegu on nii, et see tavaline aine, millest koosnevad tähed ja galaktikad ja planeedid, see moodustab teadaolevalt universumi koostisest umbes viis protsenti, 25 protsenti on seda tumedat nähtamatut ainet ja ülejäänud 70 protsenti jääb siis selle salapärase tumeda energia jaoks. Mina muidugi ise seda arvutanud ei ole, mina usun autoriteete, teisi teadlasi, kes on sellised andmed avaldanud ja need teadmised kuuluvad meie teaduslikku maailmapilti. Aga see on muidugi aastatepikkuse töö tulemus. Kusjuures, tumeda aine avastamisega on meie kaasmaalased ka seotud – 1970ndatel akadeemik Jaan Einasto ja tema nooremad kolleegid olid üks niisugune töörühm maailmas, kes leidsid, et galaktikate ümber peavad olema niisugused suured nähtamatust ainest ümbrised," rääkis ta.

"Meie praegune arusaam nendest ainetest võib olla kapitaalselt vale, võib olla 100 aasta pärast räägitakse nendest asjadest hoopis teistmoodi, aga ega seda ette ei tea ja selles see teaduse võlu ongi, et me tahame leida midagi uut," tunnistas ta.

Laurits Leedjärv Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Leedjärv arutles ka selle üle, kas universumi teke ja kujunemine võib olla kuidagi plaanipärane. "Mingi plaan on kindlasti olemas, ükskõik, kas see tuleneb spontaanselt loodusseadustest, mis mingil põhjusel sundisid neid füüsikakonstante just selliseid suuruseid omandama ja kõik selles plaanis on loodusseadustega seletatav. Praegu me veel neid kõiki ei tea, aga kunagi saame teada, juhtugu see viiekümne, saja või viietuhande aasta pärast. Aga võib ka vaadata nii, et loodusseadused toimivad mingi plaani järgi, aga see plaan on midagi loodusseadustest kõrgemat või väljaspool, mis on nagu kusagilt ette antud," mõtiskles ta.

"See annab inimesele väga tähtsa koha universumis. Ükskõik, kas ta on sündinud sellest spontaansete loodusseadustega plaanist või siis mingi välise looja ja plaanimeistri poolt paika pandud plaani järgi. Muidugi sellest ei järeldu tingimata, et inimene peakski olema mingi universumi tipp, absoluutne kõige kõrgem looming. Võib-olla on universumi areng mõeldud minema edasi veel kaugemale. Aga vähemalt praegu me võime mõelda niimoodi ja see paneb inimesele väga suure vastutuse, et meil on siin universumis teatud roll – olla universumi vaatlejad. Kui selline universum on valmis tehtud või tekkinud, tundub mõttetu teha niisugust masinavärki valmis, ilma et keegi seda vaatleks ja uuriks," rääkis ta.

"On väljendatud sellist mõtet ja ka minu raamatus on see kirjas, et uskuda, et universum on täiesti spontaanselt ise tekkinud ja loodusseaduste järgi ise kujunenud ja veel, et Maal on välja kujunenud niisugune keerukas elu, selleks peab olema ikka väga kõva usk. Selleks on palju rohkem usku vaja kui siis, kui uskuda mingi kõrgema võimu või looja olemasolusse, seda on palju lihtsam uskuda," arutles Leedjärv.

Kaaluta olek tasub kogemist

Leedjärv jagas saates ka ühte oma karjääri jooksul kogetud harukordset elamust: "On ju küsitud minu käest ka, et kas ma tahaks ka kosmoses käia ja Maad kaugemalt näha. Muidugi oleks seda huvitav näha küll. Aga seda astronaudi või kosmonaudi tunnet, mida tähendab kaaluta olek inimkehale, seda on mul olnud juhus kogeda. Selleks on võimalusi ka päris maa lähedal, on olemas sellised spetsiaalsed laborlennukid, milles teadlased teevad katseid ja kus on võimalik lühikeseks ajaks seda tekitada. Minuga juhtus see 2008. aastal, kui Prantsusmaa oli Euroopa Liidu eesistujamaa ja ma olin natuke rohkem seotud Euroopa kosmosepoliitika tegemistega ja siis ühel hetkel Prantsuse kosmoseuuringute keskus kutsus ühe seltskonna Euroopa Liidu maade esindajaid kaasa sellisele paraboolsele lennule."

"See paraboolne lend näeb välja nii, et lennuk lendab Atlandi ookeani kohal 6000 meetri kõrgusel horisontaalselt ja siis paneb kapten järsku mootorile täistuurid peale ja keerab lennuki nina 45-kraadise nurga all üles ja siis on tunne, kuidas põsed hakkavad tahapoole vajuma. Siis ühel hetkel lastakse need mootori pöörded maha ja see lennuk joonistab inertsist ilusa paraboolse kaare ja umbes 20 sekundit tunnevad reisijad selles lennukis kaaluta olekut. Tasub kogemist, see oli uskumatult kerge ja mõnus tunne," meenutas ta. 

Laurits Leedjärv Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Kultuurisoovitus: "Ma ei soovita erialase kirjanduse lugemist või lihtsalt taevasse vaatamist. Ma soovitan kuulata seda, mis füüsika vaate kohast on teatud kindlate suhete ja sagedustega helilainete superpositsioon. Igapäevaelus me nimetame seda muusikaks. Praegu küll kontserdile minna ei saa, aga internetiavarused on lõputud ja samuti helisalvestised füüsilistel helikandjatel olemas. Võtame või oma astrohelilooja Urmas Sisaski, ma ei mõtle tingimata tema taevakehadest inspireeritud teoseid, aga näiteks suurvormid "Missa nr 1", "Eesti Missa" või "Pro Patria", need on ikka vägevad teosed. Muidugi ei jää talle alla ka vanad klassikud Handel, Bach, Beethoven. Needsamad, kelle muusikat ka Voyagerile kaasa pandi. Neid kuulates võib tõesti tabada ennast mõtlemas samamoodi nagu Urmas Sisask on kunagi öelnud, et tema ei olegi helilooja, vaid tema on nende helide üles kirjutaja, mis sealt kusagilt tulevad. Nii, et nautigem seda tähistaevast koos selle sfääride harmooniaga, mis seal leidub ja et leidub inimesi, kes oskavad selle üles kirjutada."

Toimetaja: Marit Valk, Victoria Maripuu

Allikas: "Plekktrumm"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: