Slovakkia noor kunstnik ja tõusev talent Evelyn Bencicova ületab oma loomingus žanripiire, kasutab erinevaid meediume ning käsitleb fotot pigem loomingulise väljendusvahendi kui omaette eesmärgina. Näitus "Merror" köidab vaatajat pakitseva ebamugavustunde ja naudinguga samaaegselt.

Omanäolise stiili ja esteetikaga fotograaf on töötanud rahvusvaheliselt suurte nimedega, alates moe- ja luksusbrändidest Gucci, Cartier ja Nehra kuni kultuuriasutusteni nagu Berghain, Frieze, Kunsthalle Basel, Slovakkia Rahvusteater ning Londoni Kuninglik Ooper.

Kel enne piiranguid nägemata jäi, saab Bencicova näitust "Merror" külastada loodetavasti niipea, kui Eestis muuseumid taas avatakse, ning näitus jääb praeguse plaani järgi avatuks maikuu lõpuni.

Kas oled kunagi Tallinnas käinud? 

Mitte kunagi! Aga sooviksin väga tulla. 

Leiaksid siit ilmselt mitmeid sarnasusi enda kodumaa, Slovakkiaga. Kui palju oled üldse reisinud endistes Nõukogude Liidu riikides? 

Lapsena ei reisinud ma rahalistel põhjustel üldse palju. Lendasin esimest korda lennukiga 19-aastaselt. Seega alustasin reisimist väga hilja, aga minu töö tõttu muutus see väga kiirelt ka väga intensiivseks. 99 protsenti ajast reisin ma töö tõttu, aga proovin vähemalt kord aastas käia reisil ka enda jaoks.

Kõik Slovakkiast on loomulikult käinud Tšehhi Vabariigis ja Ungaris. Olen käinud ka Venemaal, Ukrainas ja Poolas, aga pole siiani näinud näiteks Rumeeniat ja Bulgaariat [mainitud riigid, v.a Venemaa ja Ukraina olid siiski Nõukogude liidu nn satelliitriigid ehk formaalselt iseseisvad, kuid NL-ist poliitiliselt, majanduslikult ja sõjaliselt sõltuvad – toim].

Igal juhul on tore minna nendesse riikidesse ja mõista, et mul on läbi mingite asjade side kohtadega, kus ma pole kunagi käinud. Tulen generatsioonist, kes oskab neid asju – teatud arhitektuuri ja üleüldist olustikku – hinnata. See loob minus teatava kuuluvustunde. 

See on osa meie ajaloost. Oled sündinud 1992. aastal, seega ei kasvanud sa Nõukogude Liidu ajal üles, kuid tead tänu oma vanematele ja vanavanematele, mida see aeg tähendas ning oskad mõista, kui kuskil selleaegseid märke näed. 

Kindlasti. Minu projekt "Asymptote" täpselt sellest ongi. Mina ja Adam, kellega koos seda projekti tegin ja kes on samuti Slovakkiast, oleme täpselt see põlvkond pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Postsoveedi riigid proovivad end sellest ajastust eraldada, rohkem läänelikumaks muutuda, aga seda aega on meie ühiskonnas ja mälestustes veel nii palju. Vahet pole, kui palju proovida seda maha suruda või peita, see on ikka seal. 

Bratislavas, kus üles kasvasin, on seda kõike veel palju näha, nii arhitektuuris kui ka muus mõttes. Meie elame seda aega läbi oma vanemate kaudu, kes meid väiksemana palju mõjutavad. Lapsena kujuneb sul minevikust ja sellest ajast mingi ettekujutus, aga seda projekti tehes saime aru, et tahaksime selle aja kohta teada rohkem kui see, mida kuulsime enda vanematelt ja vanavanematelt ning lugesime ajalooraamatutest. Me tahaks rääkida inimestega, kes nägid seda kõikvõimalikelt erinevatelt positsioonidelt.

Saime aru, et mõne inimese jaoks oli see võib-olla parim aeg elus, samal ajal, kui mõne teise jaoks oli see õudusunenägu. Mõne jaoks võis see olla mõlemat. See tõesti sõltus sellest, mis positisioonil sa olid. Me tahtsime seda edasi anda võimalikult mitmest erinevast vaatenurgast võetuna. Ei halva ega heana, ilma nostalgia ja negatiivsuseta, aga avastada seda kõike erinevate vaatenurkade kaudu. See on olnud väga huvitav. 

Kas arvad, et inimesed, kes näevad seda projekti riigis, mis polnud Nõukogude Liidus, mõistavad seda vähem või teistmoodi? 

Ma usun, et seda kindlasti on juhtunud. See teema pole muidugi ainult selles projektis, vaid enda lapsepõlvega seotud teemasid puudutan ka mujal ja see on minu arvates väga huvitav, kui seda näidatakse mõnes riigis generatsioonile, kes ei pruugi sellest aru saada. Samal ajal on minu arvates väga oluline, et kui näidata midagi, millest ei pruugita aru saada, siis proovida seda seletada nii, et ka inimene, kellel seda kogemust pole, saaks sellest aru. 

Seda võib tegelikult näha ka palju laiema teemana, näiteks poliitilise režiimi, esteetika või kultuuri kohta. Kuigi iga foto on spetsiifiline, siis üleüldine teema käsitleb seda, kuidas me loome mingi mustri, et mahtuda mingi ideaali sisse. See on midagi, mis kõnetab ka tänapäeval. 

Ma tahan kindlasti õppida veel erinevate kultuuride kohta, mis on minu omast erinevad. Läbi projektide, kunsti, inimeste. Nii saame üksteise toel koos kasvada. 

Rääkides postsoveedi stiilist, mis on läbivalt sinu töödes sees – kas oled kuulnud kunagi Tommy Cashist? 

Jah, olen temast kuulnud ja tema visuaale näinud. 

Tema stiilis on samuti palju mõjutusi nii nõukogude ajast kui ka postsoveedi ajast. "Asymptote" meenutas mulle tema tööd. 

Ta on eestlane? Ma teadsin, et ta on sellest piirkonnast, aga ei teadnud, et ta on eestlane. Väga lahe! Minu arvates on see väga huvitav, et erinevad inimesed sellistest riikidest võtavad nii palju referentse oma minevikust. Me oleme esimene põlvkond, kes seda teemat ilma traumata lahata saab. 

Ma ei ütleks, et ma sellist esteetikat kõigis oma töödes kasutan, pigem lihtsalt teatud projektides. Aga Slovakkias on mitmeid inimesi kas minu generatsioonist või vanemast, kes samuti nõukogude ajast inspiratsiooni saavad ja minult on küsitud, kuidas ma end tunnen, et me kõik sama teeme. Aga ma ei tunne, et me teeksime sama asja, vaid pigem võtame referentsi ja igaüks tõlgendab seda omamoodi ja veidi erinevalt.

See viitab teatud liikumisele nendes postsoveedi riikides. Noored inimesed on valmis sellest ajast rääkima avatult ja ilma selle häbita, mis on vanemates generatsioonides juurdunud, ning näitama seda ajalugu kui midagi väärtuslikku ja huvitavat. See, et erinevaid inimesed samast asjast inspiratsiooni saavad ja sellest räägivad, see on hea asi. See on midagi suurt ja sellele peaks tähelepanu pöörama. 

See foto, millest sa räägid, on projekt, mille tegin viis-kuus aastat tagasi. Ma leidsin pildi oma korterikaaslase isast, kes nägi välja nagu perfektne nõukogude kontoriinimene sellest ajast. Ma hakkasin otsima kedagi, kes näeks täpselt selline välja ja leidsingi. Tegin temast pildi ja tegin sellest maski. Seega selle projekti eesmärk oligi leida see ideaalne nõukogude aja töötav kontorimees. 

Rääkides sinu loomingust üldisemalt – oled öelnud, et sinu stiil võib panna inimesi ebamugavalt tundma. Üksteise peale kuhjatud paljad kehad, noor teismeline tüdruk steriilses keskkonnas ujumiskostüümis ja siiami kass poseerimas toore kalaga – tõepoolest, see kõik võib panna vaatajat niimoodi tundma. Miks sa tahad inimestes ebamugavust tekitada? 

Ma ei ütleks, et ma tahan ebamugavust tekitada. Pigem tahan luua eklektilisust, uudishimu ja sügavat mõtlemist. Ma tahan luua pilte, mis viivad vaataja iseenda sisse. Seda ei pruugi alguses mõista, aga pilti saab sisse minna, ja vaadelda, mida tunned, isegi kui see on ebamugav.

Ma tahan, et inimesed näeksid mingis mõttes minu töös iseennast. Ma ei paku selgeid perspektiive. Ma tahan jätta ruumi vabaks tõlgenduseks ja mu eesmärk pole panna inimesi ebamugavalt tundma, aga panna neid mõtlema ja reflekteerima, sekundiks seisma panna ja mõtlema sügavamalt. See, kas ta mõistab pilti või mitte, pole isegi nii oluline kui see, et see lihtsalt temas mõtteprotsessi alustaks. 

Kas sa arvad, et inimesed väldivad enda sisse vaatamist palju? 

Praegu, koroonaajal tundub mulle, et inimesed vaatavad enda sisse päris palju. Ma tunnen seda enda ümber ja ka iseenda sees. 

Üleüldiselt on see, kuidas me visuaale ja infot tarbime, väga kiire. Nii kiire, et mulle on hakanud tunduma, et meie aju ja taju on selle käigus muutumas. Informatsioonivool on nii kiire, et kõigest ei suuda isegi kinni haarata. Ma tõesti arvan, et midagi on juhtumas.

Minu eesmärk ongi luua pilt või üleüldiselt visuaale, mis seda mustrit murraks, eriti näitustel. Ma soovin, et inimesed peatuksid ja võtaks hetke, et pilti vaadata. Kõik pildid loomulikult nii ei mõju, aga vahel mõni pilt paneb mind ennastki peatuma või telefonis kerimist lõpetama ja lihtsalt vaatama. Võib-olla on see kompositsioon, võib-olla midagi muud, mis mulle niimoodi mõjub. Seega, kui ma ise pilte teen, mõtlen eelkõige sellele, mida ma selle pildiga öelda tahan ja kuidas seda vaadates end tunnen. 

Fotografiskas oleva isikunäituse nimi on "Merror", mis on väga puhta ja isegi steriilse esteetikaga. Samas oled sa öelnud, et tihti on nendel esteetilistel pindadel näha lõhesid või arme, mis teevad inimese isegi ilusamaks, sest näitavad, mis on inimese sees. 

Ma ei ütleks isegi, et ilusamaks, vaid unikaalsemaks, rohkem inimese enda moodi. Kui me räägime esteetikast, on sellel enamasti küljes negatiivne tähendus. Ma näen seda hoopis teistmoodi. Minu jaoks on esteetika osa kontseptsioonist. Ma ei arva, et inimesel on spetsiifiline esteetika ainult visuaalse tähelepanu saavutamiseks. Esteetika näitab palju inimese iseloomu ja kogemuste kohta. Kui enda esteetikat uurid, saad teada, miks teatud asjad sulle meeldivad. See võib olla seotud sotsiaalse taustaga, kohaga, kus üles kasvati, hirmude, soovidega. Kõik see mõjutab seda, kuidas ma näiteks kompositsiooni sätin või mis mulle meeldib. Kui sellesse sügavamalt süveneda, saab teada, miks oled inimesena selline nagu oled. Samuti saab teada ka, miks sulle mingi asjad ei meeldi. See on ka osa sellest.

Inimesed räägivad mu esteetikast palju ning ütlevad, et näevad läbivalt mu töödes midagi sarnast. Samas mina ise ei näe seda üldse nii. Ma usun, et esteetika areneb ja muutub kogu aeg. Ma ei taha, et minu töödes oleksin ainult mina, aga ka see inimene, kes on pildil või inimene, kellega koostööd teen. Samuti mõjutab minu töid projekti teema. Vahel on mu tööd täiesti digitaalsed, vahel analoog ja täiesti ilma järeltöötluseta.

Lõhedest ja armidest rääkides – fotoprojekt "Alice" käsitleb vaimse tervise probleeme, nii minu enda omi kui ka üldisemalt. See on täpselt selline projekt, mis on visuaalselt puhas ja ilus, kuid samas võib tunnetada, et midagi on valesti. Seda paljastab mingi väike detail pildil. Minu jaoks on see hea metafoor vaimse tervise murede kontekstis. Pealtnäha on kõik perfektne, kuid pinna alla vaadates näeb hoopis teistsugust maailma. Ma usun, et elus on vajalik minna läbi ka keerulistest perioodidest ja selles mingi valgus leida.

Tõesti, vaimse tervise probleemid võivad tunduda väga rasked, kuid nendest läbi minemine aitab õppida midagi uut iseenda kohta.

Jah, sellepärast on ka minu projektis oluline osa sõnal "peegel", sest mu tööd on tihti autobiograafilised ja peegeldavad mind, kuid ma soovin, et nad peegeldaksid ka nende tööde vaatajale teda ennast.

Inimese arengust rääkides – sul on ka töö nimega "Work In Progress". Vahepeal võib tõesti tunda, et oled kui ehitusjärgus inimene. Oled ka öelnud, et mingi osa su tööst peegeldab tüdruku naisekssaamist ning seda oli palju näha ka seerias "Alice".

See on väga raskest ajast mu elus. Käsitlen enda töös naiseks saamise ja olemise teemasid palju ning tunnen end aina rohkem naisena, kuid samas olen siiski alles teekonnal. "Alice" on projekt minu enda vaimsetest raskustest, keha muutumisest – asjadest, mida paljud kogevad ja mitte ainult naised.

Minu projekt "Ripe", millest kaks pilti Fotografiskas väljas on, on samuti sellest, kuid hoopis teise nurga alt. Slovakkias üles kasvades jäi mul naiste vanemaks jäämisest selline mulje, mida ei tohiks tegelikult jääda – pensionärist vanaema. See hirmutas mind, sest ma ei tahtnud kunagi selliseks saada. Seega otsisin ma naisi, kes olid inspireerivad. Mõned neist isegi olidki juba pensionil ja vanaemadeks saanud, kui nende puhul luges see mõttelaad ja energia, mida nad endas kandsid. Ma olen väga tänulik, et sain nendega vestelda ja aega veeta.

Selle projekti raames pildistasin ka oma ema ja see tõesti hävitas mingid hirmud minu sees. Mõnikord tulevad need muidugi jälle tagasi, kuid siis meenutan, mida see projekt mulle õpetas ja see aitab mind siiani.

Fotoprojektide tegemine on alati ka mingil moel teraapiline. Võtad mingi teema, mis sind hirmutab ning töötad selle teema koos erinevate inimestega tänu projektile läbi. Sa tuled sellest tugevamana välja.

Mida sa veel oled iseenda kohta õppinud läbi oma tööde? Mida ütleksid mineviku-endale, kellel need hirmud olid?

Mul on nüüd lihtsalt uued hirmud. Sa asendad ühe probleemi teisega. Need on võib-olla vanadega sarnased, sest need on seotud mu iseloomuga. Ühel päeval tunnen, et olen hirmudest jagu saanud, aga järgmisel päeval tulevad need uuesti.

Kuid minu enda tööd on mind aidanud küll. Näiteks kultuurilise identiteediga tegelemine on aidanud mind naiselikkusega. Lapsena ma ei olnud tegelikult väga õnnelik, et olin tüdruk. Mul oli sellega palju probleeme, mis olid seotud erinevate kogemustega. Aga läbi projektide olen õppinud, et sinu nõrkus võib olla ka sinu tugevus. On oluline enda nii-öelda mõrasid ja arme näidata ning nendest rääkida. See hetk, kui neid näitad ja nendest räägid, ei ole need enam saladus, vaid sinu tugevus.

Räägi veidi ka soorollide teemast, mida mitmes oma töös samuti käsitled.

Fotografiskas on üleval väike osa projektist "Artificial tears", mis koosneb nii pildist kui ka virtuaalreaalsuse kogemusest. Selles projektis näiteks uurisin ma soostereotüüpe tehnoloogias ning kuidas siis tehnoloogia meid omakorda vastu mõjutab. Olin inspireeritud virtuaalassistentidest nagu Siri ja Alexa, mis on saanud nii suureks osaks meie elust. Mina ise neid ei kasuta, kui väga paljud inimesed kasutavad.

Tavaliselt on virtuaalassistendid naisehäälega ning esindavad justkui stereotüüpset naist. Samas kui on naine, kes on sihikindel ja eesmärkidele keskendunud, öeldakse, et ta on nagu mees. Mida on sihikindel ja eesmärkidele keskendunud olekus mehelikku?

Oma projektis uurisin ma seda, kuidas virtuaalassistendid reageerivad sellele, kui nendega ebaviisakas ollakse ning kuidas nad on programmeeritud täpselt selliste kriteeriumide ja ootuste järgi, mis naistele ka päriselus praegu peale pannakse. Lisaks tehnoloogiale uurisin ka seda, kuidas üleüldiselt ajaloos mehe ja naise stereotüübid on kujunenud. Minu jaoks on huvitav see, et me teame neid lugusid ja tõdeme, et see oli halb ja naistel ei olnud piisavalt õigusi, aga näiteks tänapäeva tehnoloogiat jälgides võib öelda, et kordame ikka sama mustrit. Tore on muidugi see, et inimesed siiski võtavad sellel teemal sõna ja see kõik muutub. Me peame asjadest rääkima, et need ei korduks.

Veel olen teinud ühe projekti hüsteeriast. Kuidas loodi diagnoos, mida ei eksisteerinud, et naisi vaigistada ning nende soove ja teadmisi demoniseerida. Siinkohal pole isegi mõtet rääkida sellistest inimestest nagu Donald Trump, kes kasutab sõna ''hüsteeriline''. Iga kord, kui keegi seda sõna kasutab, küsin ma üle, kas ta teab, mida see tähendab ja kust see tuleb.

Seega ma tegelen väga palju minevikuteemadega, aga ma kasutan neid selleks, et vaadata ka olevikuprobleemidele otsa. Ja samuti on mul endalgi asju, millega vaja tegeleda. Ma võin oma projektides olla kriitiline, aga see ei tähenda, et mul endal kõik selgeks mõeldud on.

Mida tähendab sinu, kui noore naise jaoks see, et sinu küllaltki valulikel ja ühiskonnakriitilistel teemadel tehtud tööd on näitusena näiteks Fotografiskas, või et näiteks maailma suurimad moemajad tahavad sinuga koostööd teha?

Ma olen tänulik. Ma olen tihti enda suhtes liiga nõudlik ja karm, võtan väga harva aega hinnata seda, mis praegu on. Ma alati tunnen, et saaks paremini, et mul on tegelikult öelda rohkem kui ma ütlesin. Alatihti tunnen projekti lõppedes, et midagi jäi ikkagi ütlemata.

Samas, kui sa praegu kõike seda ette loed, on see minu jaoks kohati isegi uskumatu. Muidugi olen ma tänulik. Ma olen väga õnnelik, et mul selliseid võimalusi on tekkinud, aga samas on seal ka pinge siis neid võimalusi täiel rinnal ära kasutada. Ma tunnen, et minul lasub vastutus enda mõttemaailma laiendada, õppida oma ideid kommunikeerima ning seejärel panna see kõik mingisse vormi, mis looks väärtust.

Minu suurim hirm on see, et mul on platvorm ja ma ei kasuta seda hästi, et ma võtan ainult ruumi ja ei loo midagi, mis võiks seal olla. Ma võtan seda lihtsalt kui väljakutset iseendale, et jätkuvalt avastada ning enda vaimu avardada. Samas tundub ka see keeruline, sest maailmas on nii palju asju, mida võiks teha! Iga kord, kui mõne inimesega millestki huvitavast räägin, mõtlen, et jah, sellest teemast võiks projekti teha! Mõnel päeval tunnengi end lootusetult ja väsinult ning mõtlen, et miks ma valin olla nii nõudlik, aga samas on see minu jaoks ainuke viis olemiseks.