Mall Jürma (1901–1984) nimi seostub minu jaoks eelkõige kunagiste ENSV päevil  suure põnevusega ja suure saladuskatte all kuulatud Ameerika Hääle raadiosaadetega, tema kui päevakajaline kultuurikommentaator esines seal üsna sageli. Noore autorina 1980. aastate keskel, kui Lehte Hainsalu andis mulle lahkesti lugeda uhke kultuuriajakirja Varamu aastakäigud (1937–40), avastasin Mall Jürma kui juba sõjaeelse vabariigi päevil küpseks meistriks kujuneva kirjanduskriitiku. Temast kui kirjandusloolasest andis aimu lühimonograafia teisest Ameerika Hääle kauasest kaastöölisest Pedro Krustenist (Lund 1964), mis samuti 1980. aastate keskel (ja muidugi keelatud kirjandusena) ringles.

Nüüd on Mall Jürma elutöö kokku võetud kogumikus "Naine raamatute keskel", mis sisaldab 90 kirjutist, lõviosas pagulaskriitikat. Leiame siit ka mitmed Varamus ilmunud püsiväärtuslikud artiklid ("Gabriele d'Annunzio", "Nobeli laureaate eesti keeles", ""Vanast" ja "uuest" tänapäeva inglise kirjanduses", "Meenutades Selma Lagerlöfi").

Toogem stiilinäitena tema hinnang Vergiliuse värsseeposele "Aeneis" Ants Orase tõlkes (Lund 1975; ka Tallinn 1992).

"...Orase tõlkest tulvab leidlikku, värsket sõnaderikkust. Üksikud sõnad otse kiirgavad ja köidavad tähelepanu. Milline küllus sõnakujundeist, et edasi anda tormi, taplusi, sõdalaste relvi ja riietust, loodust, templeid, losse, kombeid ja tavasid.

Orase tõlge on nagu originaalne luule, mis mõjub oma leidliku värvikusega. "Aeneis" tema suurepärases tõlkes jookseb silme eest mööda nagu antiikaja film selle ajaloolises rüüs ja maalilistes detailides" (lk 257).

Üks Mall Jürma sisukamaid eesti kirjandust käsitlevaid artikleid on "Naine ja ema August Gailiti teostes" (esmatrükk: Tulimuld 1961/4, raamatus lk 212-225), mis algab kinnitusega: "Ükski teine eesti kirjanik (–-) ei ole sellise helluse ja respektiga suhtunud naisesse kui Gailit..." (lk 212).

Meenutagem, et mõne aasta eest oli noor ja vihane kriitik Hellar Grabbi (1929–2018) avaldanud risti vastupidise, lausa hävitava kirjatüki Gailitist, kus kuulutas: "Kuid sugupooltevahelise armastuse kujutamisel, sellest psühholoogilise sügavuse ja taidelise küpsusega kirjutamisel ei ole Gailit kunagi midagi tõsisemat saavutanud. (–-) Kuid mehe ja naise vahelise armastuse sügavam kujutamine – seda me Gailitil ei leia."¹

Otsekui vastusena realismimeelse Grabbi üleolevalt mahategevale oopusele võtab Mall Jürma nagu linnulennult läbi kogu Gailiti loomingu ja vaatleb kirjaniku naistegelaste erakordselt rikkalikku ja suurepäraselt individualiseeritud galeriid: "Ta ei väsinud imetlemast ja kirjeldamast kõiki neid tütarlapsi ja naisi, kellele on andnud elu oma teostes, ja seda kõige kaunimate hellitusnimede, deminutiivide ja epiteetidega." (lk 213).

Nii on Mall Jürma naiselikult empaatiline vaatenurk omamoodi tasakaalustav jõud meie suuresti maskuliinses pagulaskriitikas. Tõsi, talle on aeg-ajalt omane mõnesugune tundeküllane romantiline suuresõnalisus ja liialdavad ülistused. Lühikirjutised, eriti pagulaspõlve arvukad juubelilood (korduvalt juubeldatud-meenutatud autorid: Ristikivi, Under, Mari Raamot) jäävad oma põgususes vahel üldsõnaliseks. Aga samas leiame ka mitmeid teravamaid nurki ja intrigeerivaid teemaarendusi.

Nii näiteks alustab ta artiklit "Saaga omanduse kummardajaist" lausega: "Galsworthy' peamiseks puuduseks loeksin tema liiga suurt produktiivsust" (lk 28). Aino Kallasest kirjutades ei jäta ta mainimata: "Kahjuks on kirjanik sündinud egotsentrilisena, mistõttu kõik keskendub ta enda isiku ümber" (lk 342).

Või siis Tammsaarest rääkides esitab ta säärase isikliku mälestuskillu Tallinna Keskraamatukogus töötamise päevilt: "Kord silmates minu töölaual vene naisteadlase uuemat uurimust Anatole France'ist, väljendas ta äärmise drastilisusega oma skepsist naiste vaimsete saavutuste suhtes" (lk 127; autor lisab siin enda kohta selgituseks täpsustuse: "tahtmata olla feminist").

Mall Jürma kogumik on Eesti mõtteloo sarjas veel üks kinnitus "naiste vaimsete saavutuste" ajakestvusest; loetlegem sarja varasemaid naisautoreid: Ilse Lehiste, Lea Tormis, Mall Hiiemäe, Marju Lepajõe (tema "Roomlaste taltsutamine" on ilmunud juba kolmes trükis!), Marta Sillaots, Helmi Reiman-Neggo, Hilda Taba, Kristi Salve, Johanna Sild-Rebane, Piret Kuusk.

Tõepoolest huvitav, mida arvaks Tammsaare nüüd, kui näeks sellist raamatute rida?

¹ Hellar Grabbi, "Tulgu uus taevas. Mõtteid viiekümnest kirjanikust". Virgela, Tallinn 1999, lk 123. Ühes meie vestluses küsisin Hellar Grabbilt, kas ei võinud tema kui tollase noore vihase mehe lausa arusaamatult karm arvustus, mis ilmus ajakirjas Mana 1959/4, vähem kui aasta enne Gailiti siitilmast lahkumist, olla kirjanikule omamoodi "kabelimats". Muidu huumorialdis Grabbi muutus ootamatult üsna tõsiseks ja eitas seda kabelimatsu-võimalust väga veendunult. Oma arvustusest ta sisuliselt ei taganenud, kuigi möönis, et mõningaid väiteid võinuks ehk pehmemalt sõnastada.