Arvustus. Stanislaw Lemi "Robotite muinasjutud" – mitte ainult lastele

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Stanislaw Lem "Robotite muinasjutud"

Uus raamat
Stanislaw Lem
"Robotite muinasjutud"
Tõlkinud Hendrik Lindepuu
Toimetanud Signe Kure
Kirjastus Päike ja Pilv
272 lk.

Stanislaw Lemi austajad võivad üle pika aja rõõmustada. Eesti keelde on tõlgitud valikkogu "Robotite muinasjutud". Raamat on kauni kujundusega ning lugusid saadavad vahvad illustratsioonid kaheksalt Eesti ja kaheksalt Poola kunstnikult. Raamat on ilmunud Stanislaw Lemi 100 sünniaastapäeva puhul. Teose tagakaanel on küll kirjas, et tegu on lasteraamatuga, kuid sellest ei tasu end liialt häirida lasta. Muinasjutuilma sisse elamine võtab veidi aega, aga kui see on õnnestunud ja kujutlusvõime kohaneb, siis saab päris kirka pildi.

Ulmekuningas on loonud kosmose, elektroonika ja robotite maailma, kus võimutsevad teada-tuntud inimlikud pahed. Nende esinemine muinasjututasandil pole aga klišeelik. On vaid paar üksikut lugu, kus domineerib motiiv tublist ja arukast kangelasest, kes loo lõpuks saab printsessi, pool kuningriiki ning pika ja õnneliku elu. Muinasjutuvestja tõdeb kosmost ja robotite maailma pahupidi pöörates, et asjalood on suhteliselt parandamatud ning distantseerub moraalselt korrektse kangelase võidust. Lisaks hõljub Lemi metalli-elektri-küber-kristallide-gaaside kuningriikides jahe huumor. Võidutsevast heast enamgi jääb antud kogumikust pinnale sõnum: olge valvsad, eriti oma mõistuse suhtes!

Üsna mitmes loos näidatakse emotsionaalsest pingest põhjustatud meele ähmastumist, mille tõttu peategelane oma õnnest ilma jääb. Kõige naljakam ja kurvem on loo "Automateuse sõber" skisoidsusele viitav enesehävituslik motiiv. Ajakohane teema praegustes ekstreemsetes oludes, sest eks just kriisis haaratakse sageli kiirete lahenduste järele, mis kokkuvõtteks hoopis pikendavad piina. Psüühiliste probleemide peale paneb mõtlema ka "Muinasjutt kuningas Murdasest", kus luuakse portree ambitsioonikast, kuid väga arast printsist, kes paranoia tõttu kogu oma pere maha tapab. Samas rõhutatakse kuninga "head südant". Vaene kuningas mattub luupainajalike unenägude alla ning kaob viimaks täiesti oma hirmu ajel korda saadetud tegude varju. Loo moraal: paranoiade ja hirmude eest tuleb kõrget hinda maksta. Argusest välja kasvanud agressiivsus on kahjuks üsna igapäevane nähtus.

Lugedes tekib küsimus, kuidas lapsed, kes on väidetavalt nende muinasjuttude sihtgrupp, selle materjaliga toime tulevad? Igal juhul eeldab lugudes kasutatud keel erilist valmisolekut ja soovi harjumuspärastelt kirjeldatud maailmast väljuda. Tuleb komberdada mööda väga pikki sõnu – "kõrgepingerobotid", "gravitatsioonikraav", "magnetiitkaljud". Enamik kombinatsioone on saadud tehnoloogilise ja loodusliku vormi kokku monteerimises: "metallskeletid", "elektrorüütlid" (ja tantsuliselt kõlav "elektroparmupill"), "smaragdkeha", "terassõõrmed" .Tuleb loota, et põnevate nimetuste vahel laveerides viitsib laps võtta vaevaks ka oma üldist sõnavara rikastada, sest tõenäoliselt lapse tavakeeles puudub "allusioon", "kollektorid", "mälureservuaarid" jms. Aga ehk on lapsevanem toeks...

Kujundküllusele ja verbaalsele kaskadöörlusele sekundeerib aga pühalik vaade tühjusele ja olematusele, mis on muinasjuttude taustal kumav ideaal. Tühjus pakub lunastust, kuid mõjub ka hirmutavalt. Eriti juhul, kui tegu on kuningaga, kelle rikkused tühjus neelab, nagu juhtub loos "Kuidas maailm alles jäi". Seeläbi eristuvad need nii muinasjuttudest, mille kangelaste käekäik kulmineerub armuõnne ja rikkusega. Kosmosemuinasjuttudes on seda minimaalselt, sest Lem hoiab orbiidil olematuse perspektiivi, mis annab lugudele kargema võnke. Ehk isegi teatava steriilsuse, sest n-ö lihalik ilu on võrdsustatud "kannibalistlike kahvanahkadega", kelle suus "väänleb mingi roosa uss", nagu kirjeldatakse loos "Kuningapoeg Ferrycy ja kuningatütar Krystala". Ilu – kui muinasjuttudes sage sündmuseid käivitav nähtus – on kohal kristallide, valguste ning helkidena. Küllap see maailm kannab endas kuuekümnendate kosmose- ja tehnoloogia utoopia vaimu, ilmus ju teos esmakordselt 1964. aastal.

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et muinasjutud ja robotid on kenasti haakuv paar. On ju ka muinasjutt ise kindla struktuuriga kirjanduslik mudel, mida saab üsna edukalt mistahes ideede jaoks kasutada, hoides lugejat tuttavas raamis. See on kuningriik-printsess-koletised maailm, mille teenistuses vigurdavad triksterid, teadlased ja leiutajad, kes trumpavad üksteist üle ning ihaldavad auhindu. Lem on muinasjuttude kesta valanud mehhaanika ja meisterdajad ning inimliku kehalisuse taandanud limaseks plönniks.

Kui Angela Carteri "Verine kamber"1 tegeles naiste kujutamise vabastamisega muinaslugudes ja müütides, andes neile uue, feministliku vaatenurga, siis Lemil õnnestub paradoksaalsel moel robotite, mehhanismide ja masinate kaudu tuua sisse uus plaan tühjuse, puuduoleku ja olematuse kujutamisele muidu üsna materialistlikus muinasjutumaailmas.

1 Carter, Angela "Verine kamber", eesti keeles ilmunud 2015. Varrak.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: