Arvustus. Inimese tragikomöödia antropozoonooside rullimise ajastul

Foto esietenduselt “Kõigi piirangute lõpp” 6. mail. Näitlejad Martin Kork ja Nero Urke.
Foto esietenduselt “Kõigi piirangute lõpp” 6. mail. Näitlejad Martin Kork ja Nero Urke. Autor/allikas: Klassikaraadio

"Nero Urke neurootiline tühikõlaline püüd sõnastada, "milles üldse seisneb inimese, meie olemise ja tsivilisatsiooni tähendus", on Ivar Põllu uuslavastuse pärl," kirjutab Valle-Sten Maiste Sirbis.

Tartu Uue teatri "Kõigi piirangute lõpp", autor ja lavastaja Ivar Põllu, kunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik Rene Liivamägi. Mängivad Nero Urke, Ekke Hekles ja Martin Kork. Esietendus 6. V ERMi parklas.

Kapitalismi tingimustes on teatri peanäitejuhi punanurgakeseks ehk ajavaimutruuduse tõenduseks saanud sotsrealismi klassikute asemel pisut bisarne Cooney – möödapääsmatu vajadus toota kahe vaatuse jagu lamejämedat suuresaalipulli. Hea, kui seejuures jääb mulje, et lisaks Mike Myersile on sul ka Lynch riiulil. Ivar Põllule on nii lausaline kindla peale minek siiski pisut läila Singer-Vingeri tegemine, kolme retrohitiga läbi kuue kümnendi purjetamine. Oma ansambliga Genialistid otsustas Põllu ju resoluutselt, et peale nooreea rokkimisi on ühest "Õllesummerist", "Gentel-Dentelist" ning ühistööst orkestri ja estraadi­aasta säravaimate tähtedega küllalt.

Põllu on kohanenud kollaboreerimata, püsinud sadulas oportunistlik olemata. Vastutustundliku juhina ei jäta ta õllevorsti- ja gurmeesnobismimaiaste ihasid teatrikassasse kanaliseerimata. Ent vastukaaluks well made play'de laiale teele on Põllu algatanud turvaavangardistliku autoriteatri traditsiooni. Selle üks nurgakivi on vastuoluliselt kõnekate aja- ja kultuurilooliste (suur)kujude tänapäeva vaataja ette toomine. Nii on haakutud populistlikult biograafiabuumi igikestva laineharjaga ja tagatud publikumenu. Ometi on Põllu seejuures olnud ka murranguline tee­rajaja.

Iseäranis väärib esiletoomist meie suurimate modernistide Undi ja Vahingu hämarakoelisele, ilmumisajal mõistetamatuks peetud hilisloomingule ("Endspiel", "Öös on asju", "Brecht") pühendumine. Ent mitte ainult uduste ängstipanijate ja Kaarel Irdi, vaid ka Jüri Vlassovi õlleuimaseguste biograafia­palade lavaletoomisel on Põllu puhul ikka olnud märgatav hingeminev sotsiaalne ja eksistentsiaalne mõõde. Kultuuriloost ammutatud pikantsete isikudraamade vahendusel ja vahepeal on Põllu jõudnud mehe ja naise ning inimese ja inimkonna eksistentsiaalseid raputusi, identiteedikõikumisi, muutumisi ja endaksjäämisi käsitlevate suurte teemadeni.

Põllu oskab olla ühtaegu kommertslikult apetiitne, igavikuline ning püsida ikka ja alati kairos'es, käia ajaga kaasas aina paremini ja paremini kui keegi teine. Iseäranis on Põllu ärksus esile küündinud kesk kurja pandeemiat. Ennäe imet, lavastaja tõi lavastuse välja. Publik käib, teater töötab, näitlejad mängivad. Ajal, mil rõkkavad minnalaskmismeeleolud, kapseldumine, apaatia, destruktiivsus. Heal juhul püütakse metsarajal lonkides südant ja vatsa kosutada, kodu kõpitseda, tuhlatakse tolmunud raamatuvirnades. Ent märgata on letargiatki. Androloogile kurdetakse potentsiprobleeme, kirg on sumbunud, erekteeritus loid. Kaeveldakse vägivaldsuse ja vaimuhädade tõusu pärast.

Segastes, piiratud ja muutlikes oludes pole kaugeltki igamees toime tulnud. Kusagil suusakuurordis saab jalad alla ja tõuseb riigi etteotsa thatcherlik vankumatu naine, kes ise piire eirates litsub võimaluste ja valikuteta raamidesse kõik teised, ole sa kaupmees, kaplan või teatraal. Vähesed on võimelised oludega toimekalt suhestuma, dialoogi astuma. Mida rääkidagi olukorras, kus ka eksaktse teaduspõhisusega eputanud distsipliinide usaldusväärsus käib alla ning arstid ja loodusteadlased toonitavad teadmiste segast ja muutlikku iseloomu kõlavamalt kui postmodernistid ja relativistid?

Ent Põllu teeb teatrit kõigi piirangute ja bürokraatiaga piigimurdmiste kiuste. Ainsana meie teatraalide seas leiab ta lavastuseks vormi, mis on pandeemia seisukohast absoluutselt steriilne, ent traditsioonilist teatritegemist silmas pidades täies mõõdus tõsiseltvõetav. Vahetut lavakontakti võimaldav, psühholoogiliselt mõjuvate näitlejatöödega ning enamgi veel – vabaõhuplatsi atmosfääris nii haruldast kammerlikkust ja metafüüsilisust pakkuv.

Vanadel teatriinstitutsioonidel on taas põhjust järele mõelda, kuidas sai see lavastus ajal, mil kogu etendustegevus oli tasalülitatud, Tartu Uues teatris võimalikuks? Mida riigiteatreis teha, et oldaks ka operatiivne, mitte jäik rutiinne masinavärk? "Kõigi piirangute lõpp" peegeldab ju pandeemiaga kaasnenud psühholoogilisi muresid ja tundetoone, eraldatuse ängi ja poeetikat. Näeme, kuidas digisuhtlusele omane kapriisne solipsism lockdown'is veelgi süveneb. Selle peale on Põllul õnnestunud ehitada aga laiemgi inimeste ja inimkonna kasvavast võõrandumisest rääkiv sotsiaalne ja metafüüsilis-eksistentsiaalne düstoopia.

Ajastuomaselt kulgeb lavastus hübriidses vormis ja vahelduvates registrites, stseenidel on lineaarsete tähenduste kõrval ka dialektiliselt, eri osade vahelisel kontrastiprintsiibil ilmnevad tagamaad. Etendus algab meelelahutuslikus laadis, lõbustava õrriga kokkutulnute autode kallal. Tehakse torkeid Barthes'i argimütoloogiate, Debordi "Vaate­mängu­ühiskonna" ja Baudrillardi kolme esimese raamatu vaimus. Millegi omamise prestiiž ja ihaldusväärsus sõltub kõrvalolija võimaluste keskpärasusest: "Oi kui palju ilusaid suuri autosid on täna tulnud, palju peenem rahvas kui eilne!" – "Aga mis see sul siin on, selline pisike punane käkk? Kes küll säherdusega sõidab?"

Baudrillardi "Märgi poliitökonoomia" järgi seisneb autonauding arvukate komponentide konstellatsioonis: funktsionaalsus, kasulikkus, vastavus omaniku psühholoogilistele vajadustele ja grupinormidele, millele ta püüab alluda jpm. ERM-i parklas narritatakse nende vajaduste kandjaid veidi debordliku vastuteatriga, ronitakse rõveda roostes mutrivõtmega tuttuue elektri-Volvo põhja alla, kombatakse fetišisti närviotsakesi, ehmatatakse koledalt kabistades pisut altpoolt vööd. Naljad jäävad siiski sõbralikuks. Õelusega kedagi mutta ei tambita. Ei üritata autoga eputamise väljavaateid dekonstrueerida, nagu Barthes (kirjandusteoste autoreilt tiris ta lausa loojaprivileegid käest) pisendas Citroëni tõsiseltvõetavust. Hipiromuga tulnut võrdluses läikiva Volvo omanikuga ei õilistata, kõrge katuse ja rehvi toel end pikendada ja jämestada üritajale jäetakse ta minapilt, sellest tulvav enesetunne ja nauding alles.

Lavastuse intro ja keskkond kutsub esiti esile suveteatrimeeleolu – pilsnerid pardale, pirukad ja kook armatuurlauale. Autos kaasa elades on võimalik ka ise repliike näitlejate lõõbile vahele torgata. Paraku ei soovi Põllu vabastavaid ja kerglasi meeleolusid turgutada. "Kõigi piirangute lõpp" ei ole vahemaandumisjaam Jürgen Ligile, enne kui taas võõrandamatult ja tagasipöördumatult basseini saab sukelduda. Risto Rossarile ei ole see ka hosianna, mis kuulutaks, et ükski kuradima väetilaip ega loodus­õnnetus ei saa toimeka eesti mehe tegusust ja ärivabadusi takistada.

Peagi muutub lavastuse tundetoon kammerlikuks ja algab intiimne metafüüsiliselt kriipiv draama. "Kõigi piirangute lõpp" on düstoopiline tragikomöödia egoistlikult teisest – inimestest ja keskkonnast – ülesõitmisest ja selle tagajärgedest. Otse ja kaude räägitakse meie isekast, võõrandunud, objektistavast ja esemestavast, partnereid vahendina käsitavast suhtest teistega. Maailmas on lihtne ekspluateerimine toredasti põimunud ulatusliku fetišistliku domineerimisega. Tarbimise ja elustiilivalikutega luuakse identiteeti ja ihakanaleid, et nautida võimekust neis sfäärides oma üleolekut demonstreerida. Baudrillard näeb seda lausa uue orjusena.

"Kapitalistlik elukorraldus tõi kaasa allakäigu olemiselt omamisele, mis on vaatemängu tingimustes viinud allakäiguni omamiselt näimiseni," kirjutab Debord "Vaatemänguühiskonnas". Paraku ei tähenda näivusele panustamine, et materiaalne kaotaks tähenduse. Fetišistlike unelmate tähtsuse kasv lihtsa tarbimisväärtuse kõrval pole pelgalt suurendanud upsakat kihistavat eemaldumist ja võõrandumist kaasinimestest. Fetišistlik naudingu-, tarbimise- ja domineerimisteater on tublilt võimendanud ka looduse ja ressursside ekspluateerimist, ülesõitmist elukeskkonnast.

Debordi arvates modernistlik atomiseeritus, kogukondade lõhkumine ja inimeste eraldatus suurendab fetišistlikke tarbimis- ja domineerimisvõimalusi, võimaldab neid. Väikeses külakogukonnas oli kellegi pükste auklikkus kõigile nähtav. Tänapäeval võid kõik säästud bemmi alla panna, ise kuuse all ööbida ja püksata roolis olla – lootuses, et nähakse ikka pigem bemmi. Vaatemäng ühtaegu tugineb isoleeritusele ja taastoodab seda.

Virtuaalajastu ja pandeemiasuletuse resoneerides moodsa inimese isolatsioon kasvab. Teisest tuleb olla eemal, et ta ei näeks su fetišite ja kujuteldava naudingu illusoorsust, su kunsthambaid (ja hullematki), ei hammustaks läbi, et su hüperseksikad peo- ja reisipildid on töödeldud. Digiilmas, kus eemaldumise ja tühistamise võimalused on justkui lõputud, ei tohi olla igavaid, inetuid ega häirivaid momente – dislaigi, blokeeri, kustuta!

Pandeemiatingimustes on lisandunud aga veel hulganisti eraldatust võimendavaid käsulaudu: desinfitseeri, distantseeru, maskeeru, isoleeru, väldi! Nii ollakse ühtäkki ümbritsevast ehmatavalt eraldi ja eemal. Silmitsi iseendaga. Ühest küljest tahaks edasi domineerida, aga umbusk närib. Teine on juba liiga erinev, oma alastuse paljastamine võib reputatsiooni ja minapilti lõhkuda. Teine võib olla ohtlik, teistsuguse hügieeni ja kommetega, nakatunud ja nakkav.

Põllu protagonist ei ole reformierakondlik jõmmkärakas, kes keeldub teerullisadulas oma asendit korrigeerimast – mida kuradit, mees ei peatu! "Kõigi piirangute lõpu" hamletlik peategelane Nero Urke võrratus kehastuses tunneb isoleeritust, kõrvalejäämist, äralõigatust, kannatusi, hirme. Temas elab mälestus ajast, kui kõik sõltus teistest, võõrandumine ja isekusekapsel ei olnud veel väljakannatamatud. Tal on ka meeles, et inimene, see kõlas uhkelt. Teiste ees on tal siiski kasvav pelg. Ta arvab, et peab rohkem endasse vaatama, iseendaga rääkides esmalt iseendas selgusele jõudma.

Urke pikantseid neuroose ja sogaseid hallutsinatsioone, tema tragikoomilist karakterit jälgides saab muiata oma muiged, ent domineerima jäävad traagilisus, tõsidus, metafüüsilis-eksistentsiaalsed igatsused. Urke tühisõnaline kõikumine, püüd solipsistlikus kõrkuses sõnadesse saada, "milles üldse siis on tsivilisatsiooni, meie olemise ja inimese tähendus ja tähtsus", on selle lavastuse pärl. Urke iseendasse kapselduv palati poole kaldumine on meie ajastu inimese ja vaimse situatsiooni pikantne peegel.

Pandeemia pole tekkinud tühjalt kohalt. Need ei ole inimese juhatusel ideaalseks kujundatud universumi üksikud puudused, ajutised kühmud progressiteel, mis on pandeemia ja muude meie aja hädade taga. Mitte ainult gripid, vaid kõik need zoonoosid jm jama, pidalitõved, leetrid, rõuged, tüüfused ja skistosomiaasid, tripperid ja freoonidega osoonist väljaimetud nahavähid on ju tekkinud läbematu perversiooni, inimkuninga kõigele ümbritsevale süüdimatult suvalise tahaväänamise tagajärjel.

Metsa võetakse mandrite kaupa maha, liigid aetakse globalistide poolt suvaliselt kontinentide vahel sassi, tapetakse maha või lastakse välja surra. Kõigele, mis säriseb, pannakse tuli otsa. Ilma et üldse küsitaks, kes see teine on, kas tal on ka minu kõrval mingi mõte, ehk mingid vajadusedki? Mees selliseid asju ju looduselt ei küsi. Laua­jalaga räägivad vaimust vaesed. Mis teise vajadustest rääkida – ei küsita ka teisega seonduvate ohtude kohta. Nii kuninglik, kõikvõimas ja kõiketeadev on inimene.

Ja korraga ometi nii hale, abitu ja tähendusetu, suured sõnad huulil samasugused närtsud kui õnnetu ninal loperdav mask. Tartu Uue teatri noored näitlejad Martin Kork ja Ekke Hekles toetavad vanameister Urket vastasmängijatena kenasti. Hekles meenutas üht sõpra, kes koolipõlves end pildituks joonud ärplevat õpetajat assisteeris. Pedagoog praalis, et oli olnud dessantvägedes ja tabab 50 meetri pealt noaga mis tahes liikuvat märki. Kuue-seitsme meetri kaugusel oli ukselink. "Sellele saate kinnisilmigi pihta," ulatas sõber virtuoosile pudeli­avaja.

Kahe ja poole meetri pealt purunes seinapeegel. "Pole viga, õpetaja, eksimine on inimlik, proovige uuesti!" Samasugust rahulikku illusioonideta nööki end jaburusse jauranud ja prassinud inimese üle ilmutas lavastuses Heklese esitatud üleinimlik karakter. Korgi lihtne Anti ulatas end puntrasse mõelnud ja elanud Urkele tervemõistuslikule talupojatarkusele tuginevaid õlekõrsi. Ent ega lossid kaotanud kuningas heintel peesitades ja neid järades enesetunnet tagasi saa.

Kristiina Põllu lavakujunduse kese, objekt nr 2011, millesarnases kultuuri­inimesed kümne aasta eest Vabaduse väljakul peesitasid, võimaldab lavastust küllap avaramaltki interpreteerida. Jäägu see. Lavakujunduse ja -vormi geniaalsus praeguses ajas on niigi ilmne. Ekke Västriku helindeist annab ehk kunagi kokku panna eduardartemjevliku soundtrack-albumi. Eksistentsialistlikus vaimus on ikka janunetud mõne suure, elu tähenduslikuna kandva mõtte järele. Põllu lavastusest võiksime kaasa haarata triviaalse tõdemuse, et äkki on meie aja hädade vastu esmaabina kasu ka lihtsalt väiksemast upsakusest ja suuremast tundlikkusest ümbritsevate teiste, nii inimeste kui ka keskkonna vastu.

Toimetaja: Victoria Maripuu

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: