Kõige rohkem on ka talharpa'na tuntud pilli mängitud Vormsil. "Iga mees pidi oskama seda pilli ehitada ja ka mängida. Vanasti olid pilli keeled tehtud sooltest või jõhvidest ning levis legend, et kõik hobused olid Vormsi saarel lühikese sabaga ja Haapsalu linna peal käidi käärid taskus hobuste sabasid maha võtmas," rääkis Kreintaal.

Ka Kreintaal on ise ühe pilli ehitanud. "Ja kaks poognat on tehtud Vormsi saarel. Olin nagu korilane, kes jooksis esimesena metsa, sest mul oli vaja leida kõige sirgem pihlakas. Poogen peab olema sirgest oksast tehtud," märkis ta.

"Kui ma lapsena sattusin klassikalist muusikat õppima, siis üsna pea sain ma aru, et tegelikult on minu muusikaks pärimusmuusika. Kui ma seda õppima asusin, siis sain ma aru, et pean hästi palju tööd tegema arhiivisalvestistega, kuna rahvapärane viiulimängu traditsioon katkes 20. sajandil. Seetõttu ei ole meil elavaid pärimuse kandjaid. Minu õpetajateks saidki arhiivisalvestistel mängivad küla pillimehed."

Ühel päeval avastas Kreintaal ennast Budapestist, kus ta õppis Ungari rahvamuusikat. "Seal on pärimus vägagi elav. Kuulsin läbi kinniste uste tõesti vapustavat viiulimängu. Veel nägemata kellega on tegu, otsustasin, et temast peab saama minu õpetaja. Mul oli tekkinud üsna kindel visioon, milliseid kvaliteete ma otsin ja milliseks võiks minu mäng pärimusviiuldajana kujuneda."

Alguses öeldi Kreintaalile ära. "Peale pikka veenmist see siiski õnnestus. Hakkasin käima tandemtundides, mis olid puhtas ungari keeles. Repertuaar oli mulle tegelikult liiga raske, pühkisin palju pisaraid, aga seal ma olin, tema õpilane. Selliseid näiteid on mul elus mitmeid, kus tunnen ära selle kõla ja selle, et mul on vaja seda oma mängu saada," tõdes Kreintaal.