Kui advokaat Saul Goodman on seaduseaukude tundja, kes pakub oma teeneid ükskõik millisele sulile või ebaõiglaselt süüdi mõistetule, siis Hutch Mansell ei paku oma teeneid kellelegi. Enamgi veel, endine eriagent püüab oma olemasolu võimalikult palju varjata, olles loonud perekonna, uue elu ja töökoha. Mõistagi ei jaga Saul Goodman ja Hutch Mansell sama universumit, seda enam, et neid mängib üks ja sama näitleja – ka eduka produtsendina tuntud Bob Odenkirk. Ilya Naishulleri lavastatud märul "Eikeegi" on Bob Odenkirkile väljamurdmine hädise advokaadi Saul Goodmani imagost või kuvandist, mille on talle kinnitanud AMC telesarjad "Halvale teele" ("Breaking Bad". 2008–2013) ja selle eellooks kirjutatud järg "Kutsuge parem Saul" ("Better Call Saul". 2015–...).

Saul Goodmaniks sai Odenkirk komöödiasarjade kaudu, kuid nagu võib näha ka "Eikeegist", on ta võimeline enamaks kui sümpaatseks naerutajaks. "Eikeegi" Hutch võtab snitti rahuarmastava pereisa imagost nagu John McClane (Bruce Willis, "Die Hard" filmisarjas), kelles on aga varjul ohtlik tapamasin, kui ületatakse teatud piirid, nagu seda oli näiteks Danila Bagrov (Sergei Bodrov Aleksei Balabanovi filmis "Vennas" (Brat. 1997)) või John Wick (Keanu Reeves Chad Stahelski samanimelises menukas märulisarjas). Balabanovi mõjud Naishullerile tulevad teravalt meelde näiteks stseenis, kus Hutch ehitab maffiasõdalastele lõksu rauapoes – isegi David Buckley saatemuusika kõlab Nautilus Pompiliuse vaimus. Hea tahtmise korral leiab "Eikeegi" juures ka šovinismi – kui Danila õiendas esimeses "Vennase" filmis arveid grusiinide ja tšetšeenidega, ning teises ("Brat 2". Ale ksei Balabanov, 2000) ameeriklaste ja ukraina maffiaga, siis "Eikeegi" kurjad on vene maffiast, nahavärvile vaatamata. Ja tänu Naishullerile kuuleb filmis ka ehtsat vene keelt (ühe pätina astub üles ka Sergei Šnurov, grupist "Leningrad").

Naishullerile on see lavastajana oluline hüpe edasi videomängu vormis märulist "Hardcore Henry" (2015), mis koosnes ainult GoPro kaameraga üles võetud kaklus-, tagaajamis- ja tulistamisstseenidest. "Eikeegi" on klassikalisem vaatemäng, märulistseenidega kokku ei hoita, vägivallakoreograafia on teostatud nutikalt ning üles võetud ja edasi antud arusaadavalt, klišeedega eksperimenteerides lavastab Naishuller ka argisemaid plaane. Odenkirki kehastatud karakter muutub tagasihoidlikust pereisast raevukaks võitlejaks, kes tunneb kõiki tulirelvi, valdab käsitsivõitlust ja suudab ei millestki luua plahvatusohtliku seadme. (Saul Goodman ei tule filmi ajal kordagi meelde). 

Hollywood armastab vanemaid mehi, mitte noori uljaspäid, kellele kõik lubatud. Uljaspead saavad oma liigse uljuse eest tavaliselt karistada, vanad, ajamata habemega võitlusveteranid aitavad korra taas jalule, kui neil õnnestub kõrvaldada sama masti antikangelane. "Eikeegi" antikangelane on vene maffiaboss Julian (Aleksei Serebrjakov), kelle kindla surma kohta finaal vastust ei anna, ning võimalik, et "Eikeegi" järjefilmis võib teda uuesti näha verist kättemaksu haudumas. Järjeks annab film piisavalt vihjeid, oleks aga kahju, kui Odenkirk takerduks andeka näitlejana aastateks märulisarja kurnavasse spiraali.