"Eikeegi" ("Nobody") on mõnusalt otsekohene, eneseteadlik ja sihipäraselt piiritletud märulifilm, mis meenutab oma lihtsuses 1990. aastate ühe-mehe-armeelikku märulivaibi, kuid rakendab kaasahaaravalt tänapäevast action esteetikat. Režissöör Ilja Naishuller ("Hardcore Henry") serveerib suurte märulifilmide ootuses vaatajale tõhusa ja kompaktse annuse meelelahutust, mida veab veenev peaosatäitja Bob Odenkirk (telesarjad "Halvale teele" ja "Better Call Saul").

Seejuures taaskasutab "Eikeegi" tuttavat kättemaksunarratiivi, mille "John Wicki" (kaas)stsenarist Derek Kolstad on vorminud pooleteisetunniseks vägivallafestivaliks. Seosed Wickiga ei piirdu tegijatega (sh ühine on ka produtsent ja kaskadööristuudio). Nimelt film räägib loo ühest harju keskmisest mehest, erru läinud spetsialistist Hutch Machelllist (Bob Odenkirk), kelle endist mina kardavad nii allilma tegelased kui politsei. Hutchi vägivaldsetele kommetele naasmist ei käivita küll sissemurd ja koeratapp (nagu Wickis), vaid sissemurd ja lapse ehte varastamine. Sedasi räägib film ühest keskeakriisis mehest, kes on oodanud mingit päästikut enda ellu uue energia toomiseks.

Kuna tegemist on märulifilmiga, siis on päästikuks muidugi vägivald, mida film häbematult fetišeerib. Selle sisuline pool on pigem ärritav, kuna film paigutab vägivalla maskuliinsuse keskmesse, mida lugu tülgastavalt ja aegunult alfa-beeta skaalal mõõdab. Selline 90ndate macho-motiiv töötab küll filmi raames, kuid mingit laiemat kontekstualiseerimist või ühiskondlike protsessidega suhestamist see ei kannata (mida film tegelikult ei kutsu ka tegema). Aga kui siia juurde lisada põhimürglit käivitav stereotüüpne vene maffia eesotsas halastamatu Yulianiga (Aleksey Serebryakov), muutub asi kohati liigagi šabloonseks.

Õnneks hoiab Odenkirk ning väiksemapoolse eelarvega märulifilmi kohta silmapaistav vägivallakoreograafia kiiretempolise ja tiheda filmi piisavalt mõjusana. Märulifilmide vallas värskel mehel Odenkirkil on trumbiks see, et vastupidiselt oma sära kaotavatele-kaotanud märulinäitlejatele (Bruce Willis, Liam Neeson, Jason Statham ja kohati isegi Samuel L. Jackson) saab ta enda žanrilist imagot alles hakata kujundama. Keanu Reevesile ja John Wickile jääb ta küll sarmi ja tehnika poolest alla, kuid tema rutiini poolt nüristatud ja nostalgitsevalt minevikku vaatav olemus paneb nii mõnegi samas elufaasis isa tõenäoliselt kaasa noogutades samastuma.

Kuigi "Eikeegi" puhul pole mingi tippteos ja Naishulleri režii kipub kohati stiliseerimisega üle pingutama (näiteks aegluup kohtub kaasahaarava muusikapalaga), on tegemist kiiresti ja haaravalt mööduva meelelahutusega. Seda eriti tänu juurtega tugevalt "John Wicki" (ja seeläbi "The Raid'i") kinnituvale vägivallakoreograafiale, ökonoomsele loojutustusele ning enda sisuliste, vormiliste ja rahaliste piiride raames teadlikule tegutsemisele (ebaõnnestunud ületamiskatsete asemel).