Arvustus. Ühe vägistamise lugu

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Kaader filmist „Paljutõotav noor naine“ („Promising Young Woman“). Autor/allikas: SCANPIX / CAP/SFS

"Paljutõotav noor naine" on erakordselt raju, vajalik ja hea film – vihane keskmine sõrm kõigile, kes vägivallale kaasa aitavad, seda õigustavad või hoopis kannatanult süüd otsima tõttavad, kirjutab Andrei Liimets Sirbis.

Mängufilm "Paljutõotav noor naine" ("Promising Young Woman", Suurbritannia-USA 2020, 113 min). Režissöör-stsenarist Emerald Fennell, operaator Benjamin Kracun, helilooja Anthony Willis. Osades Carey Mulligan, Bo Burnham, Alison Brie, Alfred Molina, Clancy Brown jt.

This is a sawn-off

for the cat-callers

This is a pistol

for the wolf whistle

'cause your body is your body

and it belongs to nobody

but you

"Ne Touche Pas Moi", IDLES

Briti postpunkarite raevukas lugu sobiks ideaalselt ka "Paljutõotava noore naise" heliribale. Viiele Oscarile nomineeritud ja lavastaja Emerald Fennellile parima originaalstsenaariumi preemia toonud film jõuab Eesti ekraanidele märgilisel ajal, mil kohtu poolt on äsja õigeks mõistetud kaks naistevastase vägivalla sümboliks kujunenud meest – järje­pidevas töötajate ahistamises süüdistatud endine rahvusooperi Estonia juht Aivar Mäe ning jõhkras perevägivallas kahtlustatav ühe-päeva-minister Marti Kuusik.

Süüd ümberlükkamatult tõendamata kedagi risti lüüa pole tervele ühiskonnale kohane, kuid tõsiasi on ka see, et järjestikused õigeksmõistvad otsused keerulistes ahistamis- ja perevägivallakaasustes koos ebaküpse avaliku aruteluga ei tekita üheski ohvris turvatunnet, soovi oma lugu päevavalgele tuua ega lootust instantside kaudu õiglust leida.

Ka meedia pealkirjastab uudis­lugusid jätkuvalt stiilis "naine vägistati", mitte "mees vägistas naise". Naist pisendatakse teadlikult deminutiiviga "neiuke" või markantsemaltki otse rahva esinduskogu saalis – "lilleke". Täiskasvanud treeneri ja alaealise sportlase suhet nimetatakse ühes riigi kuulatumas poliitikasaates eufemistlikult "suhte­draamaks" ning staaradvokaat saab uudisportaalide esikülgedel irvitada "vihkajate" üle, korrates ühes populistliku parlamendierakonna käilakujudega väsinud refrääni nõiajahist ja loomu­pärase mehelikkuse tagakiusamisest.

Eesti ühiskonna suutmatus vägivalla ja seda soodustavate teguritega, mille eesotsas on jäigad soorollid, hakkama saada pole muidugi midagi erandlikku. Täpselt samasugune taustsüsteem ühes pealetükkiva lootusetuse­tundega on ajendiks "Paljutõotavale noorele naisele", mille peategelane Cassandra (Carey Mulligan) kehastub pärast südamesõbranna Nina grupiviisilist vägistamist ning järgnenud enesetappu kättemaksuingliks. Tema jagatav kohtupidamiseta õiglus tabab nii kursuseõe surma eest vastutanuid kui ka suvalisi korgijoogipakkujaid-ärakasutajaid.

Cassandraga kohtubki vaataja esimest korda peovines tümpsuva klubi­muusika, täpsemalt Charli XCX loo "Boys" unistava refrääni "poisid, poisid, poisid" saatel. Tantsupõrandal võnkuvate puusade ja pepude keskel on Cassandra end unistamise asemel pealtnäha unustusse joonud. Sõpradega aega veetev võõras noormees otsustab "neiukese" koju aidata, kuid aitamine areneb sammhaaval küllakutseks, likööri pakkumiseks, voodisse hiivamiseks ja riiete seljast kiskumiseks. Võimupositsioon nihkub aga hetkega, kui selgub, et Cassandra on selles olukorras kõike muud kui kaitsetu kannataja.

Sealt saab alguse üha pöörasemaid pöördeid võttev sündmuste jada ning heitlus mineviku varjudega. Endiselt vanemate juures elav Cassandra, kellele nood kingivad mitte eriti peene vihjena 30. sünnipäevaks kohvri, töötab kohvikus, kuid õhtuid veedab baarides ja pubides kiskjatele jahti pidades. Ta on kui lambanahas hunt, kes on teiste huntide kannul. Ühel päeval jalutab Cassandra kohvikusse endine koolikaaslane Ryan (Bo Burnham), kes harva vaheldusena paistab normaalse sümpaatse mehena. See sunnib naist omaenda valikutes kahtlema, ehkki sihtmärkidena ootavad Nina kaebusi eiranud sõbranna Madison (Alison Brie), need uurimata jätnud meditsiiniteaduskonna dekaan (Connie Britton), juhtumit kinni mätsida aidanud advokaat (Alfred Molina) ja muidugi süüdlane ise, abielusadamasse jõudnud karjäärihunt Joe (Max Greenfield).

"Paljutõotava noore naise" peegeldatav ühiskonna taustsüsteem on juba üksinda sedavõrd kõnekas, et torgiks vaatajat korralikult ka ilma tugeva kunstniku­töö ja lavastajakäeta. Selle ora otsa on astunud mitu raskel teemal filmi, nt hiljuti Netflixis maandunud, rahvusvahelist inimkaubandust läbivalgustav "Ma olen kõik tüdrukud".1 Kunstilise teostuse ja narratiivse loogika ohverdamine sotsiaalse sõnumi nimel võib aga tähendada, et lõpuks ei omanda täit jõudu ka sõnum ise.

Täispika filmiga debüteeriv Emerald Fennell on õnneks teinud esmaklassilise töö, lavastades igat stseeni lühifilmina ning kujutades iga kõrvaltegelast omaenda elu peategelasena. Tulemuseks on rida läbikomponeeritud olukordi, milles vaheldub hulk võtteid eri žanritest, ja vaatajal ei lubata end hetkekski kindlalt tunda – õudussugemetega põnevikust saab hetkega romantiline komöödia, stiilsest meelelahutusest sügav psühholoogiline portree. "Paljutõotav noor naine" on kordamööda verd tarretav ja kuratlikult naljakas.

Raske lugu ja keeruline teema on esitatud rõõmsates neoontoonides. Fennelli värvipaletis domineerib punane – armastuse värv! Või siis suhuvõtmishuulte värv, nagu ühes internetist leitud videos instrueeritakse. Suur osa filmist leiab aset justkui kommipoes, lisaks kasutab Fennell Xavier Dolani meenutava meisterlikkusega lääget popmuusikat. Iroonilise või topeltiroonilise varjundi omandavad teiste seas kaver hitist "It's Raining Men", Paris Hiltoni "Stars are Blind" ja Britney Spearsi "Toxic". Kaks viimati mainitud lauljatari, arvatagu nende muusikast mida iganes, on langenud pärast kuulsaks saamist hulga alavääristavate ja misogüünsete rünnakute ohvriks.

Samasuguse popkultuuriteadlikkusega on valitud filmi näitlejad. Näiteks üht Cassandrat uimastada püüdvat meest kehastab Cristopher Mintz-Plasse –­ populaarse komöödia "Superbad – ülikõva!"2 McLovin isiklikult. Just sellised kiimaste kuttide seiklusi kujutavad linalood on paraku andnud tubli panuse seksistlike stereotüüpide kinnistamisse. Eks kõla juba muusikali "Grease"3 ühes hittloos küsimus "did she put up a fight?" (ehk siis: kas ta üritas su lähenemiskatsetele vastu hakata?). Käepärane näide Eestist võiks olla "Klassikokkutuleku" triloogia oma tiiraste isaste naljadega, mis eriti kahes esimeses osas flirdivad vägistamise ja naistevastase füüsilise vägivallaga.

Õnneks on #metoo liikumine internaliseeritud ja maha vaikitud normaalsuse päevavalguse kätte rebinud ning vaikimisi omaks võetud mustrid kahtluse alla pannud. "Paljutõotav noor naine" on ehk seni enim tähelepanu pälvinud, kuid mitte ainuke selles voos sündinud film. Ukse tegi mullu lahti filmiprodutsent Harvey Weinsteini juhtumist inspireeritud draama "Assistent",4 Netflixist leiab mõjusaid dokumentaale, nt "Edasi, punased!",5 mille lugu ülesfilmitud grupiviisilisest vägistamisest ülikoolisportlaste poolt võiks vabalt olla "Paljutõotava noore naise" alusmaterjaliks, ja Ameerika gümnastikas pikalt lokanud pedofiiliast kõnelev "Atleet A",6 lisaks pälvis mullu rohkelt kiidusõnu muusikatööstuses laiutavast misogüüniast rääkiv "Linti võetud".7

Just dokumentaalfilmides avaneb õõvastav tegelikkus, mis ei luba kahelda selles, et "Paljutõotava noore naise" grotesksena mõjuvad stseenid, tegelased ja fraasid on võetud elust enesest. Üks kõnekamaid ohvreid ümbritsevat väärtusruumi avavaid stseene on Cassandra kohtumine Nina väiteid tõsiselt võtmast keeldunud dekaaniga, ühega oma neljast peamisest sihtmärgist. Too toob vabanduseks, et asjatu on ära rikkuda ühe noore mehe elu.

Kuivõrd selline argumentatsioon vastab tegelikkusele, tasub lugeda Chanel Milleri biograafilisest raamatust "Tea minu nime".8 Milleri kaasuses kasutati tema vägistaja kaitseks kogu seksuaalset vägivalda võimaldava mõttemustri ABC-d: ohver oli purjus, väljakutsuvalt riides, pidutses liiga palju, süüdistatav oli aga eeskujulik üliõpilane, lootustandev sporditalent. "Paljutõotava noore naise" pealkiri kõlab ses kontekstis kraadi võrra kõhedamalt. Ärge rikkuge noore mehe elu! – aga kuidas on ühe noore naise eluga?, küsib oma raamatus Miller. Vägistamissüüdistus on iga mehe õudusunenägu, nendib üks tegelastest oma tegudele õigustust otsivalt Cassandrale. Arva ära, mis on iga naise õudusunenägu, pärib see vastu.

Kõiki filme läbivaks niidiks on ohvri häbi- ja süütunne, oskamatus ja suutmatus seda mitte soodustavas keskkonnas abi leida. Seetõttu aegub suur osa juhtumeid, jääb vajaliku tõestusmaterjalita ning taandub sõna sõna vastu olukordadeks. Nii saavadki oma privileegi ja jõuseisundit ühtäkki ohustatuna tundvad mehed kisada nõiajahist, hüsteerilisusest, ülereageerimisest ja -kompenseerimisest.

Seda, kui keeruliste küsimustega on tegemist ja kuidas seksismina kogetule võib väga vaieldaval moel reageerida, on paraku näidanud ka "Paljutõotava noore naise" esilinastumisele järgnenud õnnetu sõnasõda peaosatäitja Carey Mulligani ja Variety filmikriitiku Dennis Harvey vahel.

Harvey nimetas oma jaanuarikuises nii filmi kui näitlejaid kiitvas arvustuses peaosatäitjat Mulligani "natuke kummaliseks" valikuks sellesse rolli, osutades peamiselt briti näitleja Ameerika aktsendile ja tegelase rõivavalikule. Mulligan kritiseeris arvustust avalikult, nähes seal väidet, justkui polevat ta piisavalt atraktiivne. Variety lisas kohe arvustuse juurde vabanduse ning ühismeedias nõuti Harvey vallandamist. Hulk eri väljaannete kolleege tõttas aga hoopis kriitiku kaitsele ning nõudis vabanduse eemaldamist. See seik, ehkki kaugel filmis kujutatud tegudest ja tahtmata võrrelda subjektiivset seksismi ja seksuaalset vägivalda, illustreerib hästi keerulise teema hallalasid. Olgu lisatud, et Mulligan on filmis hiilgav ning pälvinuks küllap rohkelt auhindu, kui tema rollisooritus poleks sattunud hiilgavate naispeaosade aastale.

Just need hallalad on aga huvitavamad kui lihtsakoeline revanšism või maailma lihtsustavatesse absoluutidesse surumine. "Paljutõotava noore naise" teeb peale päevakajalise teema huvitavaks tõsiasi, et tegemist pole sirgjoonelise kättemaksulooga, milles peategelane on maalitud võimeka kangelannana, kes väljendab vaatajaskonna kollektiivset alateadvust ning õiglusjanu. Cassandra on kirjutatud ja mängitud hoopis katkise inimesena, kes teeb endale ja omastele pidevalt kahju ning kelle meetodid on üha küsitavamad.

Üks kõnekamaid stseene kujutab peategelase kohtumist Nina emaga, kes meenutab talle, et mida iganes Cassandra ette ei võta, teeb ta seda iseenda, mitte kellegi teise pärast. Kättemaks sööb ikka ja jälle seestpoolt, kui väga ka ei tahaks loota teekonna lõpus ootavale lõplikkusele, õigluse kaalukaussi tasakaalu nihutavale lahendusele.

"Paljutõotaval noorel naisel" on varuks ootamatu ja ränk lõpp, tõe­näoliselt üks aasta šokeerivamaid stseene, senisele petlikult meelelahutuslikule voole hetkega kainestavalt ränga pitseri suruv kägistamine. Mõned Ameerika kriitikud on seda filmile ette heitnud: lõpplahendus ei rahulda, ei ole õiglane, vaid vastupidi – on ängistav, tekitab jõuetust ja lootusetust.

Ennetavalt on filmi sisse kirjutatud nii-öelda topeltlõpp – epiloog, mis annab mingitki lootust, et teenitud palk tulemata ei jää. Kurval moel võib üleliigseks nimetada hoopis katset ulatada vaatajale päästev lootusekiir. Just lootusetuse- ja pääsmatusetunne on see, mis maailmas sageli ohvrite ja kannatanute teed saadab, kui kõiksugused mäed-kuusikud-hallikud võidukalt minema jalutavad.

"Paljutõotav noor naine" on aga ka praegusel kujul erakordselt raju, vajalik ja hea film – vihane keskmine sõrm kõigile, kes vägivallale kaasa aitavad, seda õigustavad või hoopis kannatanult süüd otsima tõttavad.

 

1 "I am All Girls", Donovan Marsh, 2021.

2 "Superbad", Greg Mottola, 2007.

3 "Grease", Randal Kleiser, 1978.

4 "The Assistant", Kitty Green, 2019.

5 "Roll Red Roll", Nancy Schwartzman, 2018.

6 "Athlete A", Bonny Cohen, Jon Shenk, 2020.

7 "On the Record", Kirby Dick, Amy Ziering, 2020.

8 Chanel Miller. Know My Name. Viking Press, 2019.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: