Jaak Sooäär: Eestis pole kuigi raske end ainult muusikaga tegeledes ära elatada

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Jaak Sooäär Autor/allikas: Toomas Volmer

Sirbis Marje Ingelile antud intervjuus kinnitas EMTA professor Jaak Sooäär, et Eestis on läbi aegade olnud suhteliselt vähe džäss- või üldse rütmimuusikuid, kellest omakorda väga vähesed on saanud õpetajakoolitust.

Maikuus jõudis minuni info, et tänavu sügisest hakatakse Eesti muusika- ja teatriakadeemias instrumentatsioonipedagoogika klassikaliste erialade kõrval koolitama ka džäss- ja rütmimuusika ansamblipillide õpetajaid. Jaak Sooääre kaaskirjas seisis, et džäss- ja rütmimuusika pilliõpetaja õppekava loomine on "nii muusikaakadeemia jaoks kui ka laiemalt Eesti muusikaelu silmas pidades märgiline hetk ning pedagoogika algastme peaaegu et puudumine on meie džässi kõige nõrgem lüli".

Sedavõrd intrigeeriv sissejuhatus äratas huvi. Tegin oma tutvusringkonda kuuluvate eri maades õppinud ja õpetavate muusikute hulgas kiire ringküsitluse, kuidas on lood lastele rütmimuusika ja džässi õpetamisega meil ja mujal ning missugused on nende kogemused.*

Nagu arvata võib, on iga maa süsteemil omad puudused. Eestis on rütmi­muusikaõpe (laste)muusikakoolides piirkonniti erinevalt edenenud: leidub väga toredaid džässilembeseid koole ja samal ajal teisi, kus näib kehtivat muusikastiilide hierarhia, mille alusel nn kerge muusika ei ole klassikalisega võrdväärne. Mõnel pool on rohkem edenenud laulmine, teisal pillimäng. Eesti mure on nii väiksus kui ka suur inertsus, mis muu hulgas võib tähendada sedagi, et muusikahuviline laps ei saa õpetajat valida. Üht pilli õpetab üksainus õpetaja ja kui temaga mingil põhjusel head läbisaamist ei teki, jääb üle loobuda või valida teine instrument. Halvimal juhul võib muusikaga tegelemine tekitada vastu­meelsust ning pärast muusikakooli enam pilli kätte ei võeta. Parimal juhul kujuneb õpetaja ja kooli ümber terve koolkond. Et areng jätkuks, on mõistagi ka muusikahariduse kõrgematel astmetel tähtis, et õpetajat saaks valida ja vahetada. Veel tuleb senisest enam palju enam juba varasest east peale ja muusikastiilist olenemata arendada muusikalise kommunikatsiooni ja koosmängu oskusi.

Kõrghariduse tasemel on Eestis džäss­muusikat võimalik õppida 2004. aastast. Palusin Eesti muusika- ja teatriakadeemia professoril Jaak Soo­äärel sellele ajale tagasi vaadata ning tutvustada uut džäss- ja rütmimuusika pilli­õpetaja õppekava.

Mida on EMTA džässmuusika haridus meie muusikaelule andnud ning kuhupoole liigutakse džässiõppega edasi?

Oleme üritanud pakkuda tudengitele võimalikult mitmekesist džässialast haridust, milles väga suur osa on rahvusvahelistel sidemetel – kursustel, vahetusõpingutel jne. Džäss on väga lai mõiste ja info maailmas toimuvast peab jõudma meie noorte muusikuteni. Nõukogude ajal olime džässmuusikast ära lõigatud ning väga palju olulist infot ei jõudnudki meie muusikuteni. Teatud mõttes see probleem kestab ja selle saab lahendada ainult välismaaga otsesidemeid luues, milleks on akadeemias väga head võimalused.

2004. aastaga võrreldes on peamine muutus see, et peale on kasvanud juba mitu põlvkonda noori haritud muusikuid, kes on ise suutelised õpetama, ka akadeemia tasemel. Kindlasti on ka koroonast tingitud esinemispiirangud suurendanud muusikute õpetamishuvi, et riske maandada. EMTA džässmuusika suund on muusikaelule andnud ridamisi professionaalseid ja vastuvõtliku hingega muusikuid, kelle tegevusala on kaugelt laiem kui džässmuusika.

Kuivõrd on džässmuusika õppekavasse kuuluvad ained äratanud huvi teiste erialade tudengites? Kas džässmuusikud ajavad ainult oma asja või rikastatakse oskuste pagasit žanriüleselt?

Huvilisi on alati olnud nii džässist klassika poole kui ka vastupidi. Mind inspireerib väga, et meil on ühes majas väga erinev seltskond ja on noodikogu, kus leidub kõikvõimalikku kvaliteetset muusikaalast informatsiooni. Suur osa viimaste aastakümnete kõige põnevamast muusikast on olnud just žanritevaheline või žanriülene ning seepärast arvan, et koostööd võiks olla rohkemgi. Mis tahes profiiliga muusikutel on vaja laialdasi oskusi eri stiilides.

Palun too senise džässiõppekava puhul välja nii saavutatud eesmärgid kui ka välja paistma hakanud lüngad. Kas midagi on läinud teisiti kui džässmuusika õpet avades plaaniti?

Eesmärk oli tekitada Eestisse kriitiline mass haritud džässmuusikuid, kelle hulgast saaksid esile kerkida tipud. See protsess ei ole kiire, aga suund tundub olevat õige. Kui kitsamalt džässmuusikale keskenduda, siis arvan, et ei olegi eriti midagi teisiti läinud.

Lüngad on varasemas muusika­hariduses. Kuigi džässmuusika ajalugu on üldise muusikaajalooga võrreldes lühike, on selle õpetamise metoodika praeguseks selgelt välja kujunenud ning kas või näiteks Soomes on teismelisi selle järgi õpetatud juba aasta­kümneid. Selle tulemusena on kõrgkooli jõudvatel muusikutel üldjuhul korralik ühtlane baas, kust on loogiline edasi järgmistele tasemetele püüelda.

Meil on paraku tihti nii, et kõrgkooli astuvad andekad noored muusikud, kelle põhioskuste vajakajäämisi tuleb kõigepealt hakata järele aitama ja alles selle kõrvalt saab ka põnevamate teemade juurde asuda. Siinsetes oludes on see mõistetav, aga rahvusvahelisse konkurentsi on aukliku baasi ja hilise arenguga sekkuda väga raske. Eestis on vaid üksikuid muusikakoole, kus süsteemse tööga on alustatud enam-vähem õigel ajal, s.t mida varem, seda parem. Oleme olukorras, kus meie noored muusikud saavad rütmimuusika- ja džässialase info kätte palju hiljem kui nende ea­kaaslased Põhja- või Lääne-Euroopas, sest ei ole õpetajaid, kes seda infot süsteemselt valdavad.

Kas ja kuivõrd avatakse EMTA uue rütmi- ja džässmuusika pilliõpetaja õppekava koostöös Eesti rütmimuusika hariduse liiduga või reaktsioonina ERHLi märguannetele, et sellist koolitust on vaja? Kui palju teeb EMTA džässiosakond koostööd ERHLi või Otsa kooli ja Elleri kooli vastava sektsiooniga?

Eesti džässiringkond on väike ja üldiselt tehakse palju koos, sest ühiselt on rohkem jõudu. Ka hariduses oleme oma­vahel tihedalt seotud: üks uue õppekava loojatest, Roland Jairus kuulub ERHLi juhatusse ja samuti kuulub sinna muusika- ja teatriakadeemias õpetav Ingrid Hagel. Uue õppekava plaan idanes akadeemias juba mitu aastat, aga ERHLi uue aktiveerumise põhjus on see, et õpetavatel muusikutel tekkis sel talvel rohkem aega tegeleda õpetamise üldiste teemadega. Loodan väga, et uus põlvkond haritud muusikuid, kes ka õpetavad, annavad nii ERHLile kui ka rütmimuusika haridusele uue hingamise.

Otsa kooli, Elleri kooli ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemiaga teeme sageli koos tuntud välismaa muusikutega õpitube. Praegu arutame, kuidas keskastme lõpetajate oskusi ja kõrghariduse alustamise nõudmisi omavahel paremini kokku viia. Keeruliseks teeb olukorra see, et keskastmesse astub sisse väga erineva ettevalmistusega õpilasi, tasemevahe ühtlustamiseks jääb keskaste lühikeseks ja tihti jätkub see protsess ka akadeemias õppides. Õnneks on aeg näidanud, et on muusikuid, kes saavad hilisest alustamisest hoolimata hiljem väga hästi hakkama.

Miks on just nüüd tekkinud vajadus avada džässmuusika pilliõpetaja õppekava?

Vajadus džässmuusika pilliõpetajate järele on olnud kogu aeg. Rütmimuusika kehtivad riiklikud näidisõppekavad muusikakooli tasemele said valmis juba 2005. aastal, aga õpetajaid, kes oleks nende õppekavade sisuga süstemaatiliselt kursis, on ikka veel väga vähe. Esiteks on Eestis läbi aegade suhteliselt vähe džäss- või üldse rütmimuusikuid, kellest omakorda väga vähesed on saanud õpetajakoolitust. Teiseks oli Eestis vähemasti kuni eelmise kriisini olukord, kus tööturul muusikuid nappis ja kõigil oli nii palju tasuvat tööd, et ei olnud aega ega vajadust õpetada.

Kuna haritud rütmimuusikuid on juurde tulnud, siis on konkurents suurenenud ja olukord on mõnevõrra muutunud, aga kui praegune koroonakriis välja jätta, siis ei ole endist viisi olnud kuigi raske ainult muusikaga tegeledes end ära elatada. Eesti-sisene muusikute konkurents ei ole kindlasti veel võrreldav Skandinaavia maade ja Lääne-Euroopaga.

Palun võrdle EMTA uut õppekava analoogsete õppekavadega Põhja- või Lääne-Euroopas. Missugused on erinevused? Kuivõrd tingib erinev kultuurikontekst vajaduse õpetada sisult või vormilt teistmoodi?

Rõhuasetused võivad koolides erineda, palju sõltub ka sisseastujate tasemest ja ambitsioonist. Üldjuhul lähevad tugevamad mängijad sinna, kus saab ennast muusikuna rohkem arendada, kuid on ka koole, kus põhirõhk on pedagoogikal ning tudengite mängutase ei pruugi olla kõrge. Loome nüüd ka EMTAs need kaks paralleelset džässiõppe võimalust.

Mis on senise džässmuusika õppekava ja uue avatava džässmuusika pilliõpetaja õppekava peamised erinevused?

Uus õppekava on valminud akadeemia džässmuusika ja interpretatsioonipedagoogika erialade koostöös. Ühest küljest põhineb see olemasoleval džässmuusika õppekaval, mille keskmes on pilliõpe, ja ootame sisse astuma põhjaliku ettevalmistusega muusikuid, kellest moodustuks hea tasemega ansambel ja teooriarühm. Sellele lisandub pedagoogiline osa, mis annab oskusi edaspidiseks õpetajatööks. Arvan, et uus õppekava sobib muusikutele, kes soovivad saada korraliku hariduse ning ühtlasi ka õpetaja elukutse, kuid ei soovi otseselt keskenduda džässmuusiku karjäärile, mis on senise džässmuusika õppekava keskmes. Seni ei olnud neile meie akadeemias sobivat õppekava. Praeguse plaani kohaselt võtame vastu ainult instrumentaliste, kuna laulu õpetamine ei ole eraldi erialana muusikakoolides väga levinud. Aeg näitab, kas see jääb nii või tuleb millalgi teha muudatusi. Uue õppekavaga saab juba tutvuda akadeemia veebisaidil.

Missuguste instrumentide mängijad saavad džässmuusika pilliõpetaja erialale astuda? Kas sobivad ka harvem džässkoosseisudesse sattuvad pillid nagu flööt, viiul, tromboon, akordion jne?

Eelkõige on uus õppekava mõeldud nende instrumentide mängijatele, mida akadeemia juba olemasolevas klassikalise muusika pedagoogikas ei ole. Samal ajal peame olema paindlikud. Kui sisse soovib astuda korralikul tasemel tudeng mõnel džässis harvemini esineval pillil, siis tuleb leida talle sobiv variant, et ta saaks akadeemias hariduse omandada. Kool on ikka tudengi jaoks, mitte vastupidi.

* Kaasa mõelda aitasid Jaak Sooäär, Mare Väljataga, Taanis õppinud ja õpetav Maria Faust ning USAs muusikalise alushariduse omandanud ja Taanis õpetav Ned Ferm

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: