Arvustus. Mõttetusi tootev töökoda

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Von Krahli lavastus "Täna õhtul lorem ipsum". Autor/allikas: Von Krahli teater

Uuslavastus "Täna õhtul lorem ipsum"

Lavastaja: Mart Kangro

Tekstid: trupp, Mart Kangro, Eero Epner

Helikujundus: Artjom Astrov

Valguskujundus: Mihhail Makošin, Kalle Tikkas

Tehnilised lahendused: Kalle Tikkas

Kostüümid: Marit Ilison

Näitlejad: Marika Vaarik, Mari Abel, Katariina Tamm, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik, Markus Truup, Ursel Tilk, Ingmar Jõela

Mart Kangro uuslavastus "Täna õhtul lorem ipsum" mängib kohatäite tähendusega. Algupäraselt on "Lorem ipsum" tekstikatke, mis pärineb Cicero tekstist "De finibus bonorum et malorum". "Lorem ipsum" on kaasajal graafilistele disaineritele abivahend, millega nad täidavad oma kujundustöödes tekstikohta, kui õige tekst pole veel valminud. Nii saavad nad mängida fontide, tekstisuuruse ja muuga.

Disaineritele mõeldud "Lorem ipsum" erineb aga originaalist, sest asendatud on mõned sõnad, mis muu tekstiga kokku ei sobi. Nii on tekstilt ära võetud selle algupärane tähendus. "Lorem ipsumi" kasutamise traditsioon sai trükimaailmas alguse juba päris trükimasina leiutamise alguses ning hoogustus 16. sajandil. Toonases trüki- ja tänases digimaailmas on "Lorem ipsum" väärtuslik mõttetus – kasutades seda julgelt öeldes pea kõigile arusaamatut tekstimahtu, saab katsetada erinevaid kujundusi nii, et vaataja pilk ei jääks tekstisisusse kinni ning see saab tegeleda vaid visuaalse poolega.

Kuidas seostub "Lorem ipsum" lisaks pealkirjale Mart Kangro uuslavastusega? Kangro lavastus on poolteist tundi vältav kohatäide Von Krahli teatri õhtuses mängukavas. Ühe etenduse ajal on laval neli näitlejat. Igal etendusel astuvad üles erinevad näitlejad, ja see, kes täpselt, selgub alles etenduse alguses kohapeal. 17. juuni esietendusel olid laval Mari Abel, Katariina Tamm, Markus Truup ning Jörgen Liik, viimane tegi ka etendusele avangu.

Lavastus koosneb justkui lugude tsüklist, mis ei ole mõeldud põimuma tervikuks ning süvenemata ei oma ka mingit tähendust, vaid on lihtsalt sõnad. Etenduse alguspooles toovad näitlejad mängu herneterad, mille abil jutustatakse lugu lapsepõlve naabruskonna paigutusest, kuid see lugu läheb hargnema ning muutub kohe uueks looks nii, et järge on keeruline pidada. Räägitakse näiteks automarkidest ning sellest, et Toyota Corolla tähendab Toyota krooni, aga Porsche olevat nii võimas auto, et ei vaja täiendavat marginimetust.

Käivitunud on sündmuste ahel, mil suures osas puudub ettekirjutatud tähendus. Tegevuste transformeerumine juhtub pea kõigega, mis etenduses sünnib. Näitlejad alustavad millegagi, kuid järsku kaob sellelt tähendus ning valitseb segadus. Näiteks ilmestab etenduse keskpunkti koreograafia, mille käigus istuvad kolm näitlejat reas põrandal ning imiteerivad suurte puitliistudega sõudmist. Pulkade löömisel vastu põrandat tekib huvitav rütm, mis haarab kogu saali, kuid siis katkestatakse see jälle mõne suvalise tegevusega. Selline tegevuste hakkimine on Kangro uuslavastuse põhimuster – vaataja hakkab esmapilgul sisutust tegevusest või tekstist mõtet otsima, kuid järgmisel hetkel asendub see teise samasugusega ning laval toimuva otsad jäävad lahti.

Lavastuses mängitakse jaburuse ja tõsiduse piiriga, mis iseenesest võiks toimida väga vaimukalt. Näiteks loeb üks näitlejatest (siinkirjeldatud etenduse puhul Jörgen Liik) sõnu välja oksendades lauset, millega ta ei jõua kunagi lõpule ja mis kõneleb selle sama lause kestusest (stiilis "See lause saab kohe läbi ja siis algab uus lause" jne). See viis, kuidas antud tegevus on komponeeritud, võiks mõjuda huumorina, kuid kahjuks jääb midagi puudu. Huumor on loomulikult subjektiivne, kuid selle etenduse puhul jääb vaataja seda kuidagi ootama, aga laval toimuv sinna väga ei küüni. Sellest on kahju, kuna naljad ja ehk ka pisuke teravust seoksid lavastuse terviklikumaks ning tooksid välja need punktid, mis on välja kuulutatud lavastuse tutvustusmaterjalides.

On tajuda, et lavastus on õrnalt seotud selliste teemadega nagu asendamine, kiirus, olevik, tulevik ning aja kulg, aga neid sisust leida on paraku keeruline. Vaadates vaid üht etendust, jääb mõttetasandile küsimus, et mida annavad lavastusele juurde erinevad näitlejate kombinatsioonid, mis etendustes vahelduvad? Kuna ühe etenduse baasil on üldse keeruline pihta saada lavastuse tuumale, siis tundub erinevate näitlejate kasutamine kohati põhjendamatu aspektina. Või siis peitubki selles lavastuse kõige suurem üllatustrikk.

Praktiliselt etenduse finišis toimub laval midagi sellist, mis jätab mulje, nagu kujutaks näitlejad oma tegevusega töökoda, kus nad igaüks oma kindlat asja ajavad. Näiteks ehitatakse herneteradest instrumendilaadne ese, laotatakse laiali valgeid pabereid, rullitakse masinlikult herneid katki ning tehakse palju muud lärmakat. Kogu seda laval toimuvat kaose laadset tegevust ilmestab näitlejate äärmiselt asjalik ja tõsimeelne suhtumine. Tegevused on oma olemuselt sisutud, tehtud justkui kohatäiteks. Jääb mulje, et selles stseenis peitub terve etenduse võti. Vaadates näitlejate kilplasetööd, siis tahaks ristida selle stseeni mõttetuste töökojaks.

Mõttetuste tootmine sobib ülekantuna nii paljule, mis igapäevaelus toimub ja puudutab eelkõige bürokraatiat. Ka "Lorem ipsum" graafilises disainis on ühtaegu mõttetuse tootmine ja kasutamine.  Miks tehakse näiteks erinevates ametiasutustes töötades mõttetusi? Ilmselt osaliselt selleks, et näidata, et midagi on teha ning sisustada tööaega. Ja see ongi ju kõige ilmsem kohatäide argipäevas.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: