Arvustus. Vaid väike seik ajaloost

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
„Keisri usk“ Autor/allikas: Imbi Mälk

Lavastus
"Keisri usk"
Autor: Henrik Visnapuu, Loone Ots
Lavastaja: Raivo Trass
Kunstnik Jaak Vaus
Helikujundaja Feliks Kütt
Osades: Janek Joost, Eva Püssa, Garmen Tabor, Katrin Kalma, Merilin Kirbits, Karmen Saar või Loone-Ly Lempu, Nero Urke, Raimo Pass, Ivo Eensalu, Rauno Kaibiainen, Tarvo Krall, Enn Lillemets, Erik Ruus, Jaanus Tepomees, Aivar Jõgar, Harti Kiveste, Toomas Liivamägi, Andrus Novoseltsev, Karl Martin Vahejõe
Esietendus 15. juulil 2020 Luunja Kultuuri- ja Vabaajakeskuses

On aasta 1845. Pärisorjus on kaotatud, kuid maad tuleb mõisnikelt rentida. Talupoegade eluolu ei ole kiita – tööd tehakse mõisa jaoks ning see vähene, mis endi põldudelt saadakse, antakse rendi katteks ära… Lokkab vaesus, nälg ja surm ning Luunja vallas mängitakse lavastust "Keisri usk". 

Henrik Visnapuu 1939. aastal kirjutatud näidendi keskne probleem on lihtne: kas jääda kindlaks luteri usule, kuhu on sünnitud või pöörata pilk õigeusu poole, keisri usu poole, lootes, et keiser enda alamaid kaitseb ja toidab. Annab ehk hingemaadki. Selle valiku ees seisab ka Peedokse Aado, Luunja valla talitaja ja lugupeetud peremees, keda kehastab Janek Joost. Vaadates enda talus elavat mitut põlvkonda ning nende nälgivaid lapsi, otsustab Aado viimase kasuks. See otsus ei jää aga karistamata; väikesesse Luunja valda keisri kaitsev käsi ei ulatu ning mõisniku haardest lahkumine on võimatum kui esialgu paistab. 

Janek Joosti mäng on lavastuse selgroog. Eelnevad arvustajad on Aadot võrrelnud Vargamäe Andresega 1,2. See võrdlus peab paika küll. Aado on justkui eesti maarahva uhkuse ja jäärapäisuse kehastus. Mis juba alustatud, tuleb lõpuni viia ning taganemisteed ei ole näha ka siis, kui perekonna õnn, rahu ning kodukoht kustunud lootuse pandiks on. Seistes üksi, püstipäi, silmis vaikne meeleheide, annab Aado eesti talurahva kannatuste mõõdu välja küll. See pilk mõjub siiramalt ja tugevamalt kui hädast ja viletsusest jutustavad kirjeldused, süüvides vaataja hinge.  

Aadoga vastamisi seisavad parun Kurt von Samson (Nero Urke) ja pastor Ullmann (Raimo Pass). Urke ja Passi rollisooritused ei jää enda intensiivsuselt Joosti omast maha, ehkki vahetut siirust on seal leida vähem. Kuigi tahaks loota, et Urke kehastatud mõisnik on ajaloolise tõetruuduse jaoks paar kraadi üle mängitud, toob tema tegelaskuju siiski värvikalt ellu 1819. aasta talurahvaseaduse tegelikud tagajärjed. Mõisnike kibestumus pärisorjuse kaotamise üle oli suur ning talupoegade kohtlemine seda karmim. Laval kõlanud lause "Nüüd oled vaba, kõnge kui tahad" võtab edukalt kokku Samsoni enda aga ka balti aadli hulgas laiemalt levinud mentaliteedi. Pastor Ullmanni kaudu näidatakse seevastu kiriku sõltuvust nii mõisast kui ka  talupoegadest. Nii on ka Raimo Passi kehastatud kirikumees kinni püütud justkui kahe leeri vahele, üritades asjatult esmalt palvete, seejärel ähvardustega enda hingelambaid tagasi karja meelitada. Võrreldes mõisnikuga on pastor siiski tunduvalt inimlikum tegelaskuju ning Passi mitmetahuline mäng suudab harvadel hetkel isegi publiku kaastunde välja võluda. 

Kahe sotsiaalse leeri, talurahva ja härrasrahva vastandus, on sisse ehitatud ka kahetasandilisse lavakujundusse. Alumisel korrusel paikneb Peedokse talutare, mida sisustavad rohked puupingid, -pakud, muud mööbliesemed ning vokk lõnga ketramiseks. Ülemisel korrusel on aga pastorihärra ja proua residents, kus toimuvad vestlused mõisaparuniga, suure musta risti all. Tervikuna on lavakujundus enda rohkete trepikeste ja usteavadega pigem realistlikku laadi, kuid kujundlikkust lisavad stseenide vahetusel paistvad kontrastsed värvid. Sinise akna taustal kiirgav kollane latern ning Peedokse tare sügavustest paistev erkpunane valgus, mis kohati meenutab lausa põrgusügavusi. Eks ole surm ka selles maja sügavustes peidus, kuid palju kaugemale kujundlikkusega lavastuses ei minda. Märkimisväärse erandina tõuseb esile Feliks Kütti muusikakujundus, mis terve lavastuse orgaaniliseks tervikuks kokku seob ning annab talurahva hingepiinade vahele vajalikul annusel hingamisruumi. Kütti muusika hoiab üleval lavastuse tempot, põnevust ja kergust, kuid lõpustseenis loobuti sellest hoopis teatraalse hingeliigutuse kasuks, mille lõi 12-pealine seljaga publikusse seisev regilaulu leelutav talupojakoor Eva Püssa eestvedamisel. 

Oluline on siiski tähele panna, et ehkki "Keisri usu" tegevustik haakub terve Eesti ajalooga, on see siiski kohalik lugu – lavale toodud Luunjas, kus näidend on kirjutatud ning aset leiab. Nii seisavad ka laval professionaalsete näitlejate kõrval Luunja valla elanikud: Loone-Ly Lempu ja Karl-Martin Vahejõe noorte armastajatena, Toomas Liivamägi pastori käsilasena ning Harti Kiveste ja Aivar Jõgar külameestena. Kõrvaltegelaste galerii on kirju ja suurearvuline, kuid vaatamata näitlejate erinevatele taustadele on lavastuse trupp on ühtlaselt tugev ning lavastaja on suutnud kehtestada tugeva ansamblimängu, kus iga tegelase natuur piisava selgusega välja joonistub. Ehkki liigutav ja mõtlemapanev, on see lugu siiski vaid üks väike seik pikast õnnelike juhuste ja südantlõhestavate õnnetuste rivist, mille tulemusena on meil täna oma riik, tuletas lavastaja Raivo Trass etenduse järgses kõnes meelde. Tuleb tunnistada, et harva on rahvuspaatos mõjunud nii liigutavalt ja siiralt kui 10. juulil Luunjas, "Keisri usu" viimase etenduse järel. 

1 R. Oruaas, Luunja hingekauplejad, "Sirp". 31.07 2020. 

2 J. Rooste, Rahvuslik vaim tõstab pead, "Postimees", 20.07.2020.

Toimetaja: Kaisa Potisepp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: