Tere! Kohtusime viimane kord mitu aastat tagasi Viljandi folgil, kus sa esinesid Kiharakolmioga. Mis sellest bändist saanud on?

Me just esinesime Kaustineni folgifestivalil. Meil tuleb varsti 25. sünnipäev.

Kuulasin sinu viimast singlit "Suvi" Spotifyst. Väga hea lugu! Kas muusikakuulamise üleminek voogedastusse on su elu palju mõjutanud?

Ma just viimasel nädalal andsin veebikontserdi. See on natukene teistmoodi kui mängida live-kontserti. Ma olen teinud vaid paar veebikontserti, sest pole mõtet lindistada sama materjali aina uuesti, kui sa saad seda niikuinii internetist vaadata. Ma loodan, et varsti saame tagasi live-kontsertidele, sest just minu soolomaterjal on selline, mida peab n-ö päris kontserdil mängima. See muusika kohe nõuab seda, et tuleb istuda rahva ees ja vaadata nende reaktsiooni.

Üks põhjus, miks Soomest tuleb nii palju head muusikat, on see, et Soomes on väga palju häid väikseid sõltumatuid plaadifirmasid. Näiteks Rockadillo Records, mille alt sa ise oma albumeid oled välja lasknud. Kuidas neil läheb?

Neil läheb järjest raskemaks. Paljud väikesed plaadifirmad on lõpetanud, Rockadillo on üks viimastest, kes veel alles. Väikeseid indie-plaadifirmasid on Soomes muidugi palju, aga peale Rockadillo pole varsti enam alles selliseid, mis folki välja lasevad. Rockadillo on tõesti üks viimastest.

Eestis on nüüd muusikas uus trend. Artistid, ja just folkartistid, ei lase uusi albumeid enam välja CD-del, vaid vinüülil. Kas Soomes on see ka nii?

Jah, Soomes on vinüül ka populaarne. Ma ise ei ole oma muusikat vinüülil välja lasknud, sest see on kallis ja sa pead tegema palju kontserte, et plaate müüa.

Sa segad oma muusikasse palju elektroonikat. Kas Soomes on ka sarnaselt Eestiga olemas modernistid ja puristid ning viimased tahavad hoida folkmuusikat n-ö puhtana uutest mõjutustest, akustilisena?

Jah, Soomes on ka selline jaotumine. Mina ise teen mõlemat muusikat. Kui ma mängin Kiharakolmioga, siis me mängime ainult akustilist muusikat. Kui ma teen soolomuusikat, siis ma teen folkmuusikat sellisena, et ka noored seda kuulaks. Kui sa kuulad akustilist folkmuusikat Spotifyst, siis seal nagu puudub midagi. Kui mul on live-kontsert, siis ma ei kasuta elektroonikat. Minu live-kontsertide heli on orgaaniline. Kui ma aga teen muusikat voogedastusplatvormi jaoks, Spotifysse näiteks, siis ma kasutan elektroonikat. Aga Soomes on ka nii, et on inimesi, kes tahavad kuulata ainult akustilist muusikat. Ja siis on kuulajaid, keda ei huvita, kuidas muusika on produtseeritud. Neid huvitab vaid see, et oleks hea muusika.

Nii et sa ei kasuta elektroonikat Viljandi kontserdil?

Mul on oma helitehnik kaasas. Akordioni mängides kasutan ma teatud efekte. Aga ma kasutan akordioni ikkagi vanamoeliselt. Ma ei kasuta loop'e.

Kui ma kuulasin sinu albumeid, siis mul tekkis tunne, et sa kirjutad oma muusika ise. Eestis on tugev traditsioon, et folgiartistid käivad arhiivides ja taaskasutavad seda materjali ning kirjutavad ise tegelikult vähe omaloomingut. Kas sina arhiivimaterjale üldse ei kasuta?

Ma olen mänginud folkmuusikat terve oma elu. Ma 1980ndail enam-vähem kasvasin üles, mängides traditsioonilist soome folki, mu akordioniõpetaja õpetas mind mängima traditsioonilist muusikat. Ma olen traditsioonilist muusikat mänginud 35 aastat. Nüüd ma teen muusikat, mis tuleb minu seest. See on muusika, mis on mõjutatud traditsioonilisest muusikast, sellest muusikast, mis on arhiivides. Samas on minu muusika mõjutatud heavy metal'ist, mida ma kuulasin väga palju 1980ndatel. Tänapäeval ma kuulan palju välismaa popmuusikat ja ka see mõjutab. Sellepärast on raske öelda, mis muusikat ma loon. See on lihtsalt muusika, milles on palju traditsioonilise soome folkmuusika elemente. Ka traditsiooniline muusika on selline muusika, mille kunagi keegi kirjutas. Need lood pole ilmunud eikusagilt, neil on autor. Vanadel soome akordionimängijatel olid oma erilised lood, mis olid nende põhilood, mida mängiti viisil, nagu vaid nemad oskasid mängida. Ka vanad akordionimängijad lõid oma polkasid. Lihtsalt muusikast rääkimise viis on muutunud. Vanadel aegadel nad ei öelnud, et mina kirjutasin muusikat, nad lihtsalt mängisid polkat ja tegid teinekord uue polkaloo ja sellest sai hiljem traditsiooniline muusika.   

Enne koroonakriisi esinesid sa väga erinevates riikides. Kas seal on ka vahet, mängid sa Soomes või välismaal?

Jah, see on väga erinev. Näiteks ma esinen välismaal palju rohkem soolokavaga. Asi on selles, et Soomes on vähe festivale või klubisid, kus ma saan mängida eksperimentaalset folkmuusikat, nii et ma arvan, et mu soolomuusikale reageeritakse välismaal palju paremini. Aga folkmuusika eripära ongi selles, et kõik üritavad olla rahvusvaheliselt pildil, sest tuuritamine ja välismaal mängimine on sissetuleku seisukohalt tähtis. Soome on suhteliselt väike riik ja siin pole nii palju neid kohti, kus esineda.

Põhjamaade muusika on maailmamuusikas omaette nišš. On teatud stereotüüp Põhjamaade ümber – karmid mehed pimedast Põhjalast. Kui sa mängid välismaal, siis kas kuulajaid huvitab Soome kultuur või nad tulevad lihtsalt huvitavat muusikat kuulama?

See on mingi Põhjala tume olemus, mis lööb muusikas välja. Kui sa kuulad Soome või Norra heavy metal'i bände, siis nad on rahvusvaheliselt väga populaarsed. See on mingi Põhjala kuvand, mis inimestele välismaal meeldib. Kui sa lähed Jaapanisse, siis see on meist nii kaugel, et neil on ükskõik, kas sa tuled Rootsist või Soomest, Jaapan on maailma teisel poolel. Neile on lihtsam öelda, et sa tuled Põhjalast. Väga raske on öelda, kui palju sel kõigel mõju on. Kui ma olin noor, siis 1980ndatel tulid kõik heavy metal'i bändid Saksamaalt. Siis tuli Suurbritannia ja nüüd on Soome kord.

Soomest on tulnud palju maailmanimega artiste. Hanoi Rocks, Värttina, soome punk on väga kuulus. Mida sa arvad, kas tänapäeval võib Soomest sellise suurusjärgu artiste tulla?

Maailm on alates 1980ndatest muutunud. Nüüd tuleb nii palju tuuritada, et kuulsaks saada. Maailmas tuleb muusikat igast nurgast ja kõik need Instagramid ja TikTokid on maailma väga palju muutnud. Kui sa tahad kuulsaks saada, siis sa pead kõikides nendes platvormides kohal olema. Sa pead tegema lühikese video TikToki ja korraliku video YouTube'i ja siis veel lühifilmi Instagrami. Kusjuures eri riikides on need platvormid ka erinevad, Jaapani Instagram on teistsugune kui USA-s. See tähendab, et sul peab olema plaadifirma meeskond taga. Trad.Attack Eestist teeb väga head tööd ja nemad võivadki olla uus Värttina, kui nad juba pole. Võib ju olla, et uus suur nimi muusikas tuleb TikTokist.

Kas sa püüad ise ka nendes platvormides olla?

Ma teen videoid YouTube'i jaoks, Instagram on Soomes päris populaarne. Ma katsun olla ka Instagramis ja Facebookis. Võib-olla on järgmine samm minna TikToki, mu poeg postitab seal videoid, võib-olla ta aitab mind. Ma vaatan, et kogu popmuusika läheb praegu TikToki. Sa teed 20-sekundilise loo, millel on huvitav refrään ja kui see töötab, siis teed täispika loo ja video YouTube'i. Need internetiplatvormid muudavad ka seda, kuidas muusikat tehakse. Ja kogu see maailm muutub nii kiiresti, TikTok on vist ainult kaks aastat vana ja me ei tea, mis on järgmine suur platvorm.

Me kõik loodame, et varsti saabuvad vanad head ajad, millal me saame käia n-ö päris kontsertidel. Siiski, on olemas ka prognoose, et pandeemia kestab veel mitu aastat. Kas sul on selliseks juhuks ka plaan B?

Ei ole. Mul pole plaane, ma lihtsalt loodan, et elu normaliseerub. Ja niikaua ma teen muusikat ja võib-olla mõtlen välja, kuidas teha muusikat TikToki.

Antti Paalanen astub Viljandi pärimusmuusika festivalil üles neljapäeval, 22. juulil ja laupäeval, 24. juulil.