Tammsaare teoste puhul on kütkestav, kuis kirjaniku varajastes novellides aimuvad hilisemad romaanid. Üliõpilasnovelli "Pikad sammud" (1908) armukolmnurgas Otto – Olga – Heinrich vilksatab tundetoone, isegi sõnastusi, mis arenevad edasi Karini ja Indreku ("Tõde ja õigus" IV osa) või Rudolfi ja Irma ("Elu ja armastus") abielukriisis. Samuti jääb varieeruma arutlus inimesest, mehest ja naisest – meenutagem kas või Olovernese tõdemust Juuditile, kui vähe inimlikku võib mees omale naise juures lubada.

Tammsaare oli novelli ilmudes küll tudeng, aga 30-aastane, seega üksjagu elukogenud, et noorte tundmustele heita kerge kõrvalpilk. Piip ja Tuut Teatri lavastuse "Pikad sammud" on loonud enam-vähem tegelaste eakaaslased, õigupoolest veelgi nooremad inimesed. Just noorus on see voorus, mis annab lavastusele eheduse, isiklikkuse, keskendumise vaid olulisele.

Aksel Ojari dramatiseering on autoritruu ja kompaktne. Kui Katri-Kaasik Aaslavi lavastuses "Pikad sammud" (Theatrum, 1997) vahendas autoriteksti tegelane Möödanik, siis seekord saadakse toime ilma jutustajata. Ka harvad tekstilisandused on stiilsed, kõrva torkas üksnes väljend "pole hullu" mandoliine õpetamise kelmikas stseenis. Lavastuse tundlikkus, noorte  maksimalism kisub kaasa, esimesest hetkest viimaseni. Tegelaste silmad säravad tõepoolest nagu jõulupuu küünlad, silmasära hoovab noortest hingedest enamgi kui prožektoripaistusest. Dialoogid ja repliigid on täpselt rütmistatud, hoolikalt läbimõeldud misanstseenid ja puhas kujundisüsteem sisu teenistuses. Kirkalt pingestab õhustikku Anna Pärdi mõjuv muusika.

Armukolmnurgas on komplitseerituim Mattias Nurga roll – Heinrich Orisoo. Iseäranis vaikides paotub Heinrichi sisevõitlus, "vana tuntud enesearmastuse ja loomuliku egoismuse" ärkamine. Olga osas oli nähtud etendusel (28. augustil) Iris Viru: kirglik nii lootusrikka kui alistuvana, äratades kaastunnet. Olgas aimub midagi Dostojevski naistegelastest. Tekkis igatsus näha ka teist Olgat – Helo Kaplinskit. Otto Leiseri osas stardib Matthias Ausmeel humoorika dändipoosiga, pillates edaspidi rolli uusi varjundeid ja tasahaaval tõsinedes. Selgesti tuleb noormeeste duetis esile teema, kuis raamatutarkus lööb vankuma elutõeluse ees: kui "läheme otsima inimest ja leiame ikka naise, aina naise", ei siis aita Marx, Schopenhauer, Zola, isegi mitte Nietzsche.

Oliver Reimanni lavakujunduses muutub tähenduslikuks must läbipaistev vahekardin, otsekui Tammsaare lauses: "Kogu linnale oli nagu tume loor pääle tõmmatud." Kui Heinrich on esmakordselt õnnelik Olga lähedusest, kui neiule kingitud lilled poetavad õilmeid, tõmbab noormees siiski nende vahele loori kui eelaimuse. Veelgi saatuslikumaks saab tume loor, kui Heinrich püüab Olgale andestada, mõlemad lükkavad varjukardinat eemale, rabeledes saatuse võrgus...

Võluv, Tammsaare kirjeldusest armsasti erinev on Emma Trossi nooruke Leeni, perenaise tütar, kes Heinrichisse armunud pealaest jalatallani. Heinrichi heitlus kahe ahvatluse vahel väljendub tantsukeerus, käte vahel vaheldumisi Leeni ja Olga.

Noorte sekka sobitub sujuvalt Haide Männamäe jutukas, uudishimulik, ometigi vaoshoitult ja kargelt mängitud emand Martin, kelle pajatused halvatud mehe põetamisest ja viimaks mehe surmast lisavad (abi)elu nukrat reaalsust, mida noored veel ei tunne. Surm kui vapustav elukogemus saab Heinrichi jaoks otsustavaks, siit võrsub lavastuse kulminatsioon.

Esmapilgul riskantne täiendus Tammsaarele on Antoine de Saint-Exupery (1900–1944) kirjapandud palve, mis algab nõnda: "Armas Jumal, ma ei palu sinult imesid ega nägemusi, vaid tugevust igasse oma päeva. Õpeta mulle väikeste sammude astumise kunsti." Aga just see palve lõikub lavastusse sügavuti. Siirus ja sisim intensiivsus, millega Mattias Nurga palvet vahendab, haakub Tammsaare kirjeldusega Heinrichi üksildusest, hellusest, härdusest surnuvalves.

Exupery väikeste sammude astumise kunst paneb erksalt mõtlema Tammsaare novelli pealkirjale "Pikad sammud". Finaali tormakad hingeheitlused, valus tuhisev lõpetamatus on ehk lootusetumgi kui novelli lõpp. Nii peegeldab lavastus täiskasvanuks saamise algust. Ja see puudutab igas eas publikut, olgu siis heldiva tagasivaatelise äratundmise või üürikese võpatava eelaimusena.