Näitus tõukub kolme kunstniku tundlikkusest ning eri materjalide ja motiivide käsitlemisoskusest ja vaheldumisest. Diana Tamane, Lydia Hannah ja Jevgeni Zolotko tunnusjooneks on püüdlus teatava vaikuse ning sundimatuse poole. Nende kõigi looming näitab, kuidas tühjus või puudus saab muutuda kohaloluks, millekski tahkeks ja tugevaks. Nende loomingule omased kordused, kas siis sisulised või vormilised, rõhutavad inimlikke korduvaid püüdlusi. 

Kõik kolm kunstnikku on loonud näituse tarbeks uued teosed. Need on eripalgelised portreed, nii dokumentaalsed kui ka fiktiivsed, sisekaemuslikud mõtisklused kui ka laiemad sotsiaalsed uurimused, sulamid ajaloolisest ja kaasaegsest ainesest, vormilt tasapinnalised ja ruumilised, kuid eelkõige autoportreelikud nägemused – jevgenizolotkolikud, dianatamenelikud ning lydiahannahilikud viisid maailma kogeda. 

Lydia Hannah uurib oma loomingus, kuidas arhitektuuri ja maastiku ruumiline dünaamika muudab inimeste arusaama reaalsusest, luues abstraktseid, endassehaaravaid kohaspetsiifilisi videoteoseid ja helimaastikke. Lydia Hannah teosed käsitlevad sageli üleminekuid, mis on vahepeal, kus tundub kõik ja mittemiski ühtaegu võimatu. See on seisund, mis võimaldab tal esile tuua meid ümbritseva hapruse.

Diana Tamane keskendub peaasjalikult fotokunstile, kuid kasutab oma loomingus sageli ka videot, heli ja kirjalikke tekste. Tamane aines on autobiograafiline – kunstnik uurib enda ja oma perekonnaliikmete omavahelisi suhteid, kuuluvust, argiseid hetki, mälestusi, unistusi ning nende muutumist ajas. Oma perekonnaloo abil suhestub kunstnik laiemate ajalooliste ja ühiskondlike muutuste, kultuuriliste identiteetide ja põlvkondadevaheliste erisustega.

Jevgeni Zolotko loomingu keskmes on verbaalse ja ainelise materjali vahekord. Oma ruumispetsiifiliste installatsioonidega toob ta esile inimloomuse universaalsed jooned, milleks on kultuuri ja religiooni kaudu põlvest põlve edasi kantud tunnetus ja mahasurutud alateadvus.  Tema teosed kui ka tööviis on seejuures materiaalsed, esitlemine korraga nii õhuline kui ka raskepärane. 

Laura Toots on kunstitöötaja, kes oma senistes rollides õppejõu, kuraatori ja festivalijuhina on olnud huvitatud kollektiivsetest töövormidest ja -kogemustest. Vedanud eri mastaapidega projekte – trükisest kunstibiennaalini – on Tootsile oluline ühistööst tekkiv laiem ideedevahetus eri valdkondade esindajate vahel. Aastast 2017 töötab ta Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) kuraator-projektijuhina.

Näituse projektijuht on Marju Tajur, graafilise disaini tegi Jaan Evart, näituse tehniline teostus Dénes Farkas, Madis Kurss, Keiu Maasik, Alis Mäesalu, Mihkel Säre.

Näituse "Tunnete portree" avamine laupäeval, 18. septembril ning jääb avatud kuni 14. novembrini.

"Tunnete portree" kaasprodutsent on Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM) ning näitus on osa kuuenda Tallinna Fotokuu kaasaegse kunsti biennaali programmist.