Vestluseks ette valmistudes lugesin sinu eelmiste SAAL Biennaalide raames antud intervjuusid ning leidsin sealt ühe huvitava liini: 2017. aasta festivali kohta ütlesid sa seda, et panid programmi kokku kuidagi intuitiivselt; 2019. aastal aga selgitasid, et ega see nii lihtsalt tegelikult ei käi. Erinevate strateegiate, lähtekohtade ja põhimõtete kaardistamiseks läksid sel ajal ka EKAsse kureerimist õppima. Praegu on käimas 2021. aasta SAAL Biennaal. Kuhu sa oled kuraatorina jõudnud, mis on sinu lähtekohtades muutunud?

Päris hea pähkel alguseks. Ma lootsin, et hakkan selle üle mõtisklema siis, kui festival on läbi ja ma võtan ette oma magistritöö kirjutamise EKA-s. Aga kui ma mõtlen selle liini peale, mida sa kirjeldasid, siis tõenäoliselt kombineerin ma omavahel nii seda intuitiivset poolt kui ka seda teist, sest eks ma olen vahepeal jõudnud nii palju kasvada, juurde õppida, juurde lugeda, juurde sirutada ja oma peas natukene ruumi tekitada. Ja minu jaoks on tõesti oluliseks muutunud ka mingisugused väärtused või mingisugused teemad, mis on mulle läbivalt väga südamelähedased. Ja ma arvan, et selleaastasel festivalil nii mõndagi neist saab kõnetatud.

Kas kureerimine on sinu jaoks kunst?

Jah, pigem küll. Aga ta on ka vähemalt minu jaoks hästi tihedalt seotud selle sõna algse tähendusega, ladina keeles curare ehk hoolitsema, seega hoolimisega, millegi eest hoolitsemisega. Kureerimisel on minu jaoks võrdne vastutus nii kunstilisel valikul kui ka sellel, kui hästi ma suudan hoolt kanda selle eest, mida ma olen festivalile kutsunud.

Ma torgin natuke veel – kas sul on kuraatorina mingisuguseid põhimõtteid või lähtekohti, millest sa kinni hoiad?

Tõenäoliselt on, iseasi, kas ma oskan neid sõnadesse panna. Kui ma enne tõin välja selle hoolimise joone, siis see on nüüd üks nendest asjadest, mis on minu jaoks selle töö juures oluline – et pühendumus ja hool oleksid vastastikused, nii minu kui ka kunstniku poolt.

Tõenäoliselt on teatav sooline tasakaal samuti minu jaoks oluline, ehk isegi natuke tasakaalust väljaminek võrreldes eelmiste paarikümne aastaga. Loodetavasti ei löö see kogu pilti balansist välja, et ma olen tõenäoliselt esitlenud rohkem naiskunstnikke kui meeskunstnikke, mis on olnud üsnagi teadlik. Ka on mulle oluline käsitleda keerulisi teemasid, kutsuda kunstnikke, kes on võtnud need endale südameasjaks. Siin on mulle ka oluline see viis, kuidas me omavahel tööd teeme või kuidas seda kunstnikud isekeskis teevad, kui palju on selles tunda hoolivust ja eetilisust.

Üks lähtekoht, mida selleaastast SAAL Biennaali kava vaadates avastasin, on kunstnike pikem viibimisperiood Eestis. Ma ei tea, kui tavaline see on Euroopas, aga ega seda Eestis väga tihti ei tehta, et kunstnik tuleb näiteks samal ajal residentuuri kui toimuvale festivalile. Ning mulle üldiselt tundub, et sa üritad kunstnikega luua isiklikumat suhet.

Ma arvan, et siin on mitu põhjust, miks need on niimoodi kokku põimitud. Mulle tundub, et kitsamas kolleegide ringkonnas on see olnud kombeks ennegi, et sa seod pikema dialoogi koostööga kunstniku. Ehk siis sa võtad ka vastutuse selle eest, mis dialoogi sa avad. Ja sel korral on see osaliselt ka selle keerulise muutva ajastu tasakaalustamiseks lihtsalt täiesti praktiline. Kui inimesed on siin pikemat aega olnud, siis on suurem tõenäosus, et õnnestub ka etendusi pidada. Aga see võiks olla üks viis, kuidas me võiksime edaspidi selles valdkonnas tööd teha, see oleks sidusam ja pikemaajalisem dialoog.

Kas sulle tundub põnev festivali formaadist mingil moel edasi liikuda? Kas näiteks esietendused festivalil on sinu jaoks pigem huvitavad või ärevad?

Esietendused festivalil on väljakutse, sest tähelepanu tuleb jagada kõigile võrdselt ja ohtralt. Sihipäraselt ei ole me küll otsinud esietendusi, aga kui sa näed, et kunstnik on jõudmas sinna punkti, kui ta on täpselt ajastanud oma töö sellesse hetke, mil toimub festival, siis on festivalil ideaalne võimalus seda toetada. On teatud tüüpi töid, mida on võib-olla parem realiseerida festivali raames, eriti kui need toimuvad mingis väga ebatavalises asukohas. Siis on võimalik sinna tuge ja ressurssi alla panna ja ka teistmoodi tähelepanu saada.

SAAL Biennaal ei ole väga pika ajalooga festival, alguspunktiks 2015. aasta, kui mitte arvestada biennaali eellast Augusti Tantsufestivali. Aga kui ma vaatasin SAAL Biennaali eelmiste aastate kavasid, siis toimus ikkagi üsna selge hüpe 2015. ja 2017. aasta festivali vahel – esimene tõi kohale juba tunnustatud tegijad (Trajal Harrell, Benjamin Verdonck, Markus Öhrn), kes tavapäraselt figureerivad Rakveres Baltoscandalil, teine tõi kohale juba hulgaliselt uusi nimesid ning teatri fookus oli liikunud juba eksperimentaalsemate etenduskunstitööde suunas. Iseenesest on see hüpe ka üsna selgesti põhjendatav – 2015. SAAL Biennaali kuraator oli Priit Raud, 2017. aasta oma sina. Kuidas sa tajud erinevust nende kahe Kanuti Gildi SAALi põhilise festivali vahel?

Ma tajun seda nihet, millest sa räägid ja ma arvan, et eks see oli ka tõenäoliselt üks varjatud eesmärk.  Ma arvan, et Priit Raud soovis olla üllatunud, üllatatud ja mingis mõttes võtsin ma selle ka lähteülesandeks, et mismoodi ja keda saaks veel festivalil esitleda. Ja eks ma osaliselt läksin ka tagasi juurte juurde ehk siis minu enda algse kire juurde, mis on alguse saanud tantsust ja sellest, mis tuleb peale tantsu.

Samas ma arvan, et need skeened ja nimed on praeguseks üksjagu segunenud, nad esinevad risti-rästi festivalidel ja identifitseeritakse kord kaasaegseks tantsuks, kord kaasaegseteks etenduskunstideks. Ehk ei olegi see niivõrd oluline, vähemalt veel mõnda aega.

SAAL Biennaal on selgelt fokuseeritud etenduskunstile, Baltoscandal teatrile. Lugesin ka sinu 2019. aasta intervjuud, kus sa ütlesid, et sinu jaoks on etenduskunst võluvam kui teater, sest seal on alles mingisugust üllatatavust: kui minna vaatama etenduskunsti, siis ei saa kunagi olla kindel, mis saalis juhtuma hakkab. Tavalise teatrikülastuse puhul nii see enamasti ei ole. Kuidas sa praegu teatri ja etenduskunsti vahet tajud?

See on keeruline küsimus. Äkki eristabki see lähtepunkt, kuidas me neid vaatama läheme? Võib-olla eriti just Eesti kontekstis: kui ma lähen teatrisse, siis ma ootan narratiivi ja olen natukene rohkem seljaga-vastu-seljatuge poosis. Kui ma lähen vaatama etendust, mille puhul ma ei tea ei selle pealkirja ega autorit või mulle ei ütle see pealkiri mitte midagi, see ei seostu ühegi loetud raamatuga, siis on minu lähtepunkt sellele väga erinev. Ja see nõuab palju aktiivsemat tooli serva peal istumist ja kaasamõtlemist.

See ehk ongi üks etenduskunsti kõige suuremaid võlusid, mida on kinnitanud ka mitmed skeenevälised inimesed, kes minu üllatuseks käivad üsna sageli Kanuti Gildi SAALis ning kes põhjendavad seda just nii, et sellised etendused aitavad murda tavalist mõtteviisi. Ja et see ongi põhjus, miks nad tulevad ennast nendele etendustele üllatama. See on ka minu jaoks suurim väärtus. Mulle tundub, et meid lükatakse meie harjumuspärasest mugavast tsoonist veidi välja, täpselt nii palju, et me saaksime ise edasi pureda oma mõtlemist.

See üllatavus on ka minu jaoks üks huvitav teema. Ma töötan iga päev Paide Teatris ja meile öeldud komplimentidest on siiani meile endale kõige tähenduslikum see, kui öeldakse, et "ma ei teadnud, et nii saab ka". Ning mulle tundub kunsti puhul ääretult oluline, et see suudaks nihutada vaataja taju või kogemise piire, üllatada millegagi, mida ei kujutaks üldse ettegi.

Aga kui sa rääkisid siin ennist Eesti teatri või etenduskunsti skeenest, siis minu järgmine küsimus on sihitud kuhugi sinnapoole. Eero Epner kirjutas hiljuti Sirbis, et Euroopas on tavaline, kui kõige eksperimentaalsemate lavastuste publik on valdavalt vanemaealine, seda käivadki vaatamas inimesed, kelle kogemuste pagas on nii lai, et üllatavust on võimalik leida vaid piiripealsuses. Eestis tundub, et see niipidi ei ole. Kuidas sulle tundub?

Vastab tõele. Ja see on midagi, millega me Kanuti Gildi SAALis tegelesime tegelikult juba õige mitu aastat tagasi, kui me pöörasime sellele tähelepanu ühe rahvusvahelise projekti raames, kus me tõesti tõdesime, et kui meie Euroopa kolleegid on hädas sellega, et publik kipub vanaks jääma, siis meie pigem pistame rinda sellega, et nad on väga noored ja kasvavad siis mõne aja pärast majast välja ja meie mureks jääb, kuidas neid uuesti endaga siduda.

Mulle tundub, et ehk on see seotud mingisuguse laiema kultuurilise kombestikuga või harjumustega. Lääne-Euroopas toetub palju sellest kaasaegsest tantsust ja etenduskunstist mingisugustele teooriatele või filosoofilistele mõtlemistele, mis seal on võib-olla laiemalt läbi töödeldud või läbi töötatud laiemate inimgruppide poolt. Meie puhul murdis kaasaegne tants hästi jõuliselt ja järsult nullpunktist ennast välja ja rebis lahti. Aga see ei tähenda, et meil oleks selle taga väga mitme põlve pikkune toetav teoreetiline tugi.

Ma arvan, et see on lihtsalt praegu mingi teatav kasvu etapp või kasvuraskus. Ma ootan uudishimuga aega, mil meie vanem selles valdkonnas tegutsev generatsioon hakkab rohkem teoretiseerima ja annab siis võib-olla põhja alla, loob-koob sellise pinnase, mille pealt võiks erinevas vanuses inimesed sellele kunstivaldkonnale kergemini läheneda.

Kas üks festival, mis on üsna intensiivne ajaperiood, võiks olla potentsiaalselt üks koht, kuidas leida sidemeid või suhteid nende inimestega, kes tavaliselt sellise kunsti juurde ei jõua?

Ma arvan, et festival on hea ja kerge viis, kuidas sellele läheneda, sest seal on enamasti palju erinevaid asju kõrvuti ja on võimalus minna ja neid kogeda, saada endale see arusaam, et "ahaa, sellised asjad mind kõnetavad ja need ei kõneta". Sealt edasi on juba lihtsam valikuid teha. Mulle tundub, et me pidevalt üritame leiutada seda viisi, kuidas ulatuda selle teiseni teisel pool lauda või teisel pool lava.

Kas etenduskunstist arusaamine nõuab mingisugust teatavat oskust, kuidas lavalt nähtut vastu võtta? On see lihtsalt vaataja valik-positsioon-otsus, mis tuleb saali astudes teha või on see ikkagi midagi, mis vajab harjutamist, ehk isegi õpetamist?

Ma arvan, et see nõuab mingisugust seiklusjulgust. Ja tegelikult on nii mõnigi kunstnik sellel samal festivalil püüdnud ärgitada oma vaatajat enne etendusele tulemist üle vaatama oma lugemis- või vaatajapraktika. Milline on see roll või ootus, millega ma teatrisaali lähen? Äkki saab ka teisiti? Ja mul on tunne, et festivalil on alati hästi palju erinevaid formaate, mis annab selleks teatava vabaduse, ruumi või võimaluse.

Ja eks need on mingis mõttes just sellised väiksed sammud, mida tuleb luua, et inimesed väljaspool skeenet lõpuks teatrisaali jõuaksid. Aga kui me juba räägime skeenedest – kuhu sa SAAL Biennaali Eesti maastikul asetaksid?

Lihtsalt maastikul jääb ta ikkagi pealinnakeskseks. Aga laiemal kultuurimaastikul on mul tunne, et ta võiks jääda mõningate ristteede peale. See ristteelisus on oluline selleks, et erinevate valdkondade kirglikud inimesed leiaksid üksteist üles, kõnetaksid, irriteeriksid ja esitaksid üksteisele küsimusi. Ja selliseid küsimusi, mis viivad ka edasi. Aga ka publiku mõttes ristteel, sest võiks kogeda erinevat viisi teatri-kohtumist.

Kas sa tajud või tahad, et SAAL Biennaal oleks pigem teatud valdkonna inimeste kogunemiskoht, välismaa kolleegide tööga tutvumise ruum, või avatum kohtumispaik inimestele, kes tavaliselt Kanuti Gildi SAALi (või üldse teatrisaali) ei satu?

Kui päris aus olla, siis sellel korral mõtlesin ma selle peale vähem, sest pragmaatilisi asju, millega tegeleda, et festival üldse toimuks, oli tavapärasest rohkem. Aga sinu küsimus tuletab mulle meelde esimest SAAL Biennaalil, mida ma kureerisin ja mille puhul oli see teatava stardiküsimusena mulle hästi oluline – mis on SAAL Biennaali suhe meie enda väikese skeenega, mida saab SAAL Biennaal tegelikult anda või mis on see vägi, mis võiks festivalil olla? Ma olen üritanud sammhaaval seda dialoogi punuda pisikeste tantsualgatustega, läbi TantsuRUUMi või TANTSUMASSIIVI. Vahel tuleb see paremini välja, vahel on keerulisem, aga mul on tunne, et meil on tekkinud dialoog, mis on väga oluline.

Küsimus festivali väest on minu meelest päris hästi sõnastatud. Mis on SAAL Biennaali vägi?

Ma arvan, et see ei ole ainult SAAL Biennaalil nii, et seda väge mõjutab väga palju kellegi tehtud valik. Ja see valik vajadus sarnanebki minu jaoks kõige rohkem kunstniku tööga või kunstniku kunstiliste valikutega. Sest oma otsusega kedagi kutsuda jätan ma kellegi välja, oma valikuga sellel festivalil osaleda (või mitte osaleda) mõjutab kunstnik festivali üldpilti, millise kogemuse inimesed saavad ja milliseid mustreid me joonistame järgmistele noortele. Kas me näitame ainult soolosid või näitame grupitöid, kas näitame rohkem sõnapõhiseid või keelepõhiseid töid? See jätab oma jälje.

Ja ka sellele festivalile on valitud väga teadlikult paar tööd, et anda aru, et festivalil on oma vägi, vägi anda hääl millelegi või kellelegi, kes muidu võib-olla ei taju seda, et tal on hääl, kes võib muidu tunda ennast nähtamatuna.

Küsin lõpetuseks – viimane aasta on olnud üsna keeruline meile kõigile teadaolevatel põhjustel. Kuidas sa valmistud järgmiseks SAAL Biennaaliks? Kas see hakkab erinema sellest, milline on festival sellel korral?

See küsimus on mind vaevanud kogu selle keerulise koroonaaja – mis osa sellest, mida me teeme, võiks alles jääda ja mis osa on see, mida ei ole mõistlik jätkata? Kindlasti ma ei mõtle praegu järgmise festivali peale. Pigem püüan olla kogu oma tähelepanuga praegu kohal ja mul on tunne, et peamine asi, mida see koroonaperiood on õpetanud, on see, et tuleb olla valmis muutusteks, tuleb olla palju paindlikum ja kiirem reageerima asjadele, mistõttu ei olegi mõistlik mõelda järgmise, kahe aasta pärast toimuva festivali peale.