Kuraator Gregor Taul on nõukogudeaegset monumentaalkunsti uurinud juba kümmekond aastat. "Mind väga huvitab kunsti roll nõukogu ühiskonnas, just hilis-nõukogude ühiskonnas ja eriti veel monumentaalkunst," selgitas ta ja lisas, et monumentaalkunst seisis justkui võimu ja päris kunsti vahepeal.

Monumentaalkunsti võib jagada kolmeks: arhitektuuriga seotud teosed nagu näiteks seinamaalid, mosaiigid, vitraažid ja pannood; dekoratiivskulptuurid ning ideoloogilise sõnumiga monumendid. "Siin on kaks äärmust, ühelt poolt poliitilised monumendid, mis väga kindlalt pidid representeerima võimu, aga teisalt oli väga palju dekoratiivset kunsti, mis kandis avaliku ruumi ilustamise, dekoreerimise ja rikastamise rolli," tõdes Taul.

Nõukogudeaegse dekoratiiv-monumentaalkunsti lõuendiks olid sageli majade seinad. Teosed on peidus endistes kolhoosi- ja sovhoosikeskustes, kultuurimajades, koolides ja teistes avalikes hoonetes üle Eesti. Erinevused ilmnevad nii tegemise ajast kui ka piirkonnast lähtuvalt. Omamoodi tõuseb esile näiteks Ida-Virumaa. "Narvas käis kunsti tellimine sageli mitte läbi Eesti instantside, vaid läbi Venemaa," sõnas kunstiteadlane Anu Soojärv.

Üks dekoratiivkunsti silmapaistvamaid näiteid on Balti soojuselektrijaama ees asuv skulptuur "Energia". "Energeetika pidi olema nõukogude tulevik ja see sümboliseerib ka inimest, kes energia ja energeetika abil tõuseb kõrgustesse, nii et see on Eestis üks selliseid silmapaistvamaid dekoratiivkunste," tõdes Soojärv.

Gregor Taul ja Anu Soojärv on kaardistatud umbes 300 teost. Kokku võib Tauli ja Soojärve hinnangul Eestis olla ligi tuhat monumentaalkunsti näidet.