Režissöör Raimo Jõerand rõhutas, et raha on olnud kogu aeg Eesti filmi kõige suurem probleem. "Pole olnud aega, kus seda probleemi poleks olnud," tõdes ta ja lisas, et filmitegija tegelikult ei mõtle rahast. "Kui sa hakkad filmi tegema, siis sa mõtled ikkagi ainult filmist, see on nii tore, kui raha ka saab selle eest."

"Kui sa tahad professionaalselt areneda, siis pead tegema järgmise ja järgmise filmi, ühest oled õppinud ja võtad oma oskused uude filmi kaasa," selgitas ta ja rõhutas, et kõige selle jaoks on aga vaja stabiilsust. "Vaja on ka seda, et sa saaksid filmidesse panustatud aja eest normaalselt tasustatud, vastasel juhul sa peaksid minema kõrvalt mingile teisele tööle, mis siis omakorda tähendab seda, et filmitegemine muutub hobiks."

Jõerand kinnitas, et kui filmitegemine muutub hobiks, siis ei saa seda enam nimetada elukutseks. "Sellisel juhul on see pigem asjaarmastajate pärusmaa."

Produtsent Evelin Penttilä arvates läheb nii Eesti filmil kui ka siinsetel filmitegijatel väga hästi. "Eesti filmitegijad töötavad üle terve maailma koos suurte autoritega ja teevad fantastilisi projekte," tõdes ta ja mainis, et filmitegemise juures on oluline meeles pidada, et see on käsitöö. "Paraku õpitakse aga käsitööd läbi kogemuse, seega sa pead tegema filme, nägema neid suurel ekraanil, pead tundma, kuidas publik neile reageerib."

"Eesti turu suuruse juures on riiklik rahastus ülioluline osa rahastuse ökosüsteemist," tõdes ta ja mainis, et oma esimese projekti "Nullpunkt", milles valmis nii mängufilm kui ka telesari, tegi ta ilma riikliku toetuseta. "Sel hetkel oli riiklik rahastus nii väike ning aastal, kui me ei saanud juba mitmendat korda toetust, sai raha vaid kaks filmi."

Penttilä selgitas, et Eesti kontekstis on keskmise tänapäevase filmi eelarve umbes miljon eurot. "Seda varianti, kui aastas saabki teha poolteist filmi, ei saagi muudmoodi nimetada kui Eesti filmi lõpuks," kinnitas ta ja lisas, et praegusel hetkel saab aastas teha kolm ja pool filmi, mis on tema arvates miinimum.