Andrei Liimets. EFTA-d – konnatiigiglämmi kogu raha eest
Kuigi välismaise või teleauditooriumini jõudmise asemel võib näha Eesti filmi- ja teleauhindade ehk EFTA-de mõtet ka lihtsalt tsunftisiseses õlalepatsutamises, siis viiendaks aastaks on gala leidnud kodumaisel meediamaastikul oma koha ja pakkus konnatiigiglämmi tõepoolest kogu raha eest, tõdeb Andrei Liimets Sirbis.
Kui 2017. aastal anti välja esimesed Eesti filmi- ja teleauhinnad, puresid üritust mitmed struktuuri-, tempo- ja niisama tehnilised mured. Tele- ja filmipoole vahel puudus hea tasakaal, mistõttu ettevõtmine polnud päriselt ei liha ega kala, siga ega kägu. Rõõm on tõdeda, et konarusi on vahepealse aja jooksul edukalt lihvitud ning viiendaks aastaks on formaat oma koha kodumaisel meediamaastikul leidnud. Tasub siiski küsida, millist funktsiooni ja kui hästi EFTA auhinnad siinse meediatööstuse seisukohalt täidavad.
Mitmed kuulsamad eelkäijad on püsti pandud ennekõike turundusliku eesmärgiga riigi toodangule siin- ja sealpool piiri tähelepanu tõmmata. Kui suure kaaluga on mõne tegija karjääri edendamisel laias maailmas sõnapaar "EFTA võitja", ei oska ma tugitoolivaatlejana öelda, kuid vaevalt teavad paljud sedagi, kelle kaminasimsile leidsid tee tänavused põhjanaabrite Jussid. Need anti küll välja alles äsja ning premeeritud sai teiste hulgas eestlane Eugen Tamberg.
Seega tuleks sihikule võtta just väike kodumaine turg, mille köitmise nimel peaks teleülekanne olema mõeldud võimalikult paljudele ning tekitama nomineeritud ja premeeritud tööde vastu elava huvi. Lühitutvustusi ja visuaalseid näiteid aga nappis: pika õhtu peale ei jagunud peaaegu ühtki mõjusat montaažirida, mis vahendanuks ilmekamaid ja haaravamaid kaadreid aasta parimatest teostest. Ka võitjate põhjendamiseks ette loetud žüriitekste tuleks tublisti ühtlustada.
Laiema publiku püüdmist oli ilmselt silmas peetud õhtuga kaasneva meelelahutuse, ennekõike muusikaliste etteastete valimisel. Raske uskuda, et suure osa publikust moodustanud kultuurieliidi ja meediatööstuse maitset esindaksid kuigi hästi Koit Toome, Merlyn Uusküla või tänavu leekide sähvides lavalaudadele naasnud Vanilla Ninja. Nii või teisiti tundub selline valik pigem vaimuvaene kui põnev. Noorema vaataja peale mõeldes leiaks lavalaudadele hoopis päevakajalisemaid artiste, olgu see Nublu, 5miinust, Trad.Attack! või keegi neljas-viies-kuues. Õhtu suurima muusikalise aplausi on ära teeninud hoopis Siim Aimla big band oma popurriiga telesaadete tunnusmeloodiatest.
Välismaise või teleauditooriumini jõudmise asemel võib näha EFTA-de mõtet ka lihtsalt tsunftisiseses õlalepatsutamises. Eks ole maitse asi, kuivõrd adekvaatne on kultuuris spordilaadseid esikohti jagada, aga töö tunnustamine ja aasta jooksul tehtust ülevaate pakkumine on kahtlemata tänuväärne ning vajalik.
Kui silmas pidada ennekõike seda, et kutsutuil-auhinnatuil peab kohapeal tore olema, siis on meeleolukuse mõttes viiendale galale esimestega võrreldes vähe ette heita. Kuigi kaks pooletunnist pausi venitavad õhtu jätkuvalt nälja ning tüdimusega ähvardavale neljale ja poolele tunnile, hoiti tuju selle jooksul stabiilselt hea. "Mul ei olnud aimu ka, et Eesti Vabariigis nii palju glamuurseid inimesi elab," sõnas filmipoole suurimaks võitjaks kujunenud "Viimaste"1 (parim film, režissöör, operaator, meesnäitleja) lavastaja Veiko Õunpuu preemiat vastu võttes. Konnatiigiglämmi oli tõepoolest kogu raha eest. Tõnis Niinemetsa näol on viimase kolme aastaga jäänud pidama sobiv õhtujuht. Tema maniakaalne energia tõmbab kaasa ja kuigi osa naljadest jääb ümaraks, pole ka erilist ohtu, et keegi võiks solvuda. Kena eneseteadliku nükkena anti tänavu neljaminutiline monoloog hoopis terava keelega näitlejale Henrik Kalmetile, kellelt pärineb küllap ka õhtu meeldejäävaim lause: filmitegijatel on ideid, aga pole oma maja, televisioonil on maja, aga pole ideid.
Kuigi kaks poolt mahuvad ühte saali kenasti ära, valgustavad EFTA-d siiski selgelt välja kodumaise filmikunsti ja televisiooni vahel laiuva lõhe. Kui suures osas maailmas on voogedastustoodang ammu filmidele järele jõudnud ning kvaliteedierinevused kahe formaadi vahel on suuresti kadunud, tundub, et Eesti telesse ei ole 90ndate lõppemise memo veel kohale jõudnud.
Märkimisväärne osa nominente reedab, et televisioon on praegu ennekõike neile, kel pole oma ajaga midagi teha või kes pole veel Netflixist kuulnud. Domineerib odav tõsielusarjaformaat, kõrgemat kvaliteeti lubavad sarjad nagu premeeritud "Valguses ja varjus" või "Tulejoonel" on aga kadunud kohalike platvormide eksklusiivsisu tasulise seina taha. Laiemale publikule jääb seega pigem palagan: näosaated, maskis lauljad ja saatejuhtide puhkusepäevikuid meenutavad reisikroonikad.
Vahendite kitsikuse tingimustes on muidugi oht südamega asja juures tegijatele liiga teha. Head leiab ka, näiteks lehvib kõrgel teleajakirjanduse lipp. Kogu meedia lõhestatuse juures näitab jätkuvalt uudistega valgust parima päevakajasaatena tunnustatud "Aktuaalne kaamera", ajakirjandusliku loo kategoorias tunnustati aga järjepidevalt mõjukat "Pealtnägijat". Nominentide seast leidis veel Marii Karelli suurepärase töö "Laseris", mille kurikuulsal jalgrattalool oli kindlasti mängida märkimisväärne roll selles, et ebakompetentse Tallinna linnajuhtimise üks sümbolfiguure Tomati-Talvo hiljuti lõpuks sule sappa sai.
Rahaküsimus andis potentsiaalselt üsna terava päevapoliitilise potentsiaali ka filmipoolele, kuigi seda kasutati vaid osaliselt. Kultuuriminister Anneli Oti ja teiste asjapulkade suunas kõlas õigupoolest vaid üks võrdlemisi tagasihoidlik nali suuresti alaküpsetatud avamonoloogis, Õunpuugi meeldetuletus emakeelse filmi olulisusest gala lõpus kõlas pigem kohmetult olukorras, kus teda ennast tunnustati soomekeelse linaloo eest.
Küsitavusi tekitasid mitmeti ka nominendid. COVID-ist tekkinud viivitused ja gala lükkumine aasta teise poolde oli venitanud tohutult laiaks esitatud filmide linastumisakna ning veelgi segasemaks kooslused, kus nagunii kõrvutati sobimatul moel dokumentaliste ja mängufilmitegijaid. Nii jõudsid nominentide sekka filmid eelmise aasta jaanuarist kuni peaaegu tänase päevani välja. Mõnevõrra markantselt näiteks "Vee peal"2, mis jõudis levisse alles nädala jagu varem, või dokumentaal "Üht kaotust igavesti kandsin"3, mis ootab laiemat linastumist alles sügisel.
Eriti kummaliselt kukkus välja parima animatsiooni kategooria, kus niigi vähese kolme nominendi asemel seisis vastastikku vaid kaks: suure eelarvega "Sipsik"4 ning veerandtunnine tundmatu lühijoonisfilm "Toonekurg"5. Et preemia läks viimasele, tundus see pooleldi peene viisina öelda, et "Sipsik" pole lihtsalt kuigi hea. Väiksemateks üllatusteks võib pidada ka kunstnikutöö ja helilooja kategooriat. Esimeses jäi auhinnata "O2"6 puhul vapustava töö teinud Jaagup Roomet, ehkki Eugen Tamberg väärib muidugi "Vee peal" eest küllaga tunnustust. Teises näpsas aga nimekamate ja kiidetud tööde eest – Sven Grünberg "Viimastega" ja Misha Panfilov "Rainiga"7 – parima muusikalise kujunduse preemia hoopis Timo Steiner Ülo Soosterist rääkiva dokumentaali8 eest. Üldiselt jaotusid auhinnad siiski üsna ühtlaselt ja midagi jagus igale mullustest silmapaistvamatest linalugudest.
Ülejäänud õhtusse mahtus küllaga nii kergeid fopaasid – üks laureaat püüdis pidada emotsionaalset kõnet minemajuhatamismuusika saatel või teine unustas ära omaenda filmi pealkirja – kui ka südantsoojendavaid hetki, nagu püstijalaaplaus "Krati"9 eest naisnäitleja preemia võitnud Mari Lillele, tormiline tervitus peagi ametist lahkuvale presidendile Kersti Kaljulaiule, Raul ja Romet Esko värskendavalt vaba olek laval ning õhtu parimad tänusõnad "taksojuht Mihhailile, kes mind siia tõi". Rohkelt väärikaid võitjaid ja samasuguseid toredaid hetki ka järgmisesse viide aastasse!
1 "Viimased", Veiko Õunpuu, 2020.
2 "Vee peal", Peeter Simm, 2021.
3 "Üht kaotust igavesti kandsin", Carlos E. Lesmes, 2021.
4 "Sipsik", Meelis Arulepp, Karsten Kiilerich, 2020.
5 "Toonekurg", Morten Tšinakov, Lucija Mrzljak, 2020.
6 "O2", Margus Paju, 2020.
7 "Rain", Janno Jürgens, 2020.
8 "Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes", Lilija Vjugina, 2020.
9 "Kratt", Rasmus Merivoo, 2021.
Toimetaja: Merit Maarits
Allikas: Sirp