Ülle Õun on telerežissöör, kelle käe all on valminud mitmed muusikasarjad ja portreefilmid. Nende seas näiteks "Klassikatähed" ja "Laululahing", kuid ka portreefilm Veljo Tormisest.

Kooliteed alustas Õun Tallinna muusikakeskkoolist, kus ta õppis viiulit. Kuigi naine tõdes, et tema vanemad ei olnud muusikud, märkas keegi tuttavatest Ülle Õuna väga head muusikalist kuulmist. Lapsepõlvele tagasi vaadates tõdes Õun, et kartis viiulitunde, kuna õpetamismeetodid olid koolis ranged. Tõsisemalt pidi viiulit harjutama seitsmendas või kaheksandas klassis.

Õun on seisukohal, et elus tuleb teha seda, mida armastad ning mis paneb silma särama. Võrreldes tänapäeva lastega, näeb Õun praeguste noorte silmades sädet, mis temal viiulit õppides puudus. "Ma arvan, et vanemad peaksid lapsi viima kontsertidele ja näitustele. Igale poole, et lapsed saaksid harituse, mitte ainult hariduse, rääkis Õun. "Haritus on midagi muud ja see on palju tähtsam."

Õpingute juures ei teadnud Ülle Õun pikka aega, kellena ta end tulevikus näeb. Küll aga teadis ta väga hästi, millega ta tegeleda ei soovi. Kuigi orkestripraktika ei olnud Õunale sobilik, leidis ta seal õppides endale abikaasa, kellega elab siiani koos. "Tasus pinguta," mainis Õun. Õun tõdes, et vaatab tänini imetlusega orkestrante ja hindab nende tööd.

Televisiooni juurde jõudis Ülle Õun paar kuud pärast õpingute lõpetamist. "Mul ei lastud kodus niisama istuda, sest kõik olid mu peale päris kurjad," rääkis ta seigast, mil otsustas viiuliõpingutega lõpparve teha. Televisiooni tööle sattumine oli naise sõnul puhas juhus. Nimelt oli Õuna isal televisioonis tuttav, kelle käest oli isa uurinud vabade töökohtade olemasolu. "Ma ei teadnud televisioonist mitte midagi," rääkis Õun ja lisas, et oli küll varasemalt kokku puutunud filmi, ent mitte televisiooniga. Esimene töökoht televisioonis oli Õunal venekeelse AK toimetuses, kus vabanes administraatori ametikoht. Esimese töökoha kohta ütles Õun ainult kiidusõnu ja tõdes, et teda hoiti seal kui kristalltükikest.

Edasist töökäiku jätkas Õun juba muusikasaadete tegemisel. Ülle Õunast sai Jüri Tallinna assistent. "Ma ei saanud absoluutselt mitte millestki aru," rääkis Õun ja mainis, et esialgu tekitas uus ametikoht tema võimetes kõhklusi. "Jüri Tallinna käest ma õppisin, kuidas muusikarežiid teha."

Muusikarežii töö eeldab partituuri lugemist. Samuti on oluline eeltöö. Nii tuleb näiteks üle kuulata eelnevalt salvestatud helifailid, tänapäeval on palju abiks ka YouTube. Õun rääkis, et saate ettevalmistus toimub kümne sekundi kaupa. "See on metsik töö," rääkis Õun. Pidev koostöö käib kontserdikorraldajate, kaamerameeste ja orkestriga.

Aastakümnete jooksul on Ülle Õun teinud väga mitmeid saateid. "Iga saade on tehtud tohutu kire ja tahtmisega," leidis Õun ja mainis, et tal on keeruline välja tuua ühte saadet, mis on talle hinge pugenud. "Muidugi on tore teha selliseid saateid, kuhu sa saad muusikale oma loo juurde jutustada." Viimati oli Õunal selline tunne ühe Rein Rannapi kontserdi ajal, mis toimus mahajäetud mõisas. Õun rääkis, et muusika oli see, mis pani sealse olustiku elama. "See hetk oli mõisas nagu seisma jäänud," mainis Õun ja lisas, et ainus, mis tol hetkel elas, oli muusika.

Portreefilmide puhul on Õuna sõnul oluline anda enda panus. "Kaamera peab alati käima," iseloomustas Õun portreefilmide üles võtmist. Küll aga nentis naine, et tänapäeval on suuremahuliste portreefilmide tegemine jäänud tagaplaanile, sest inimestel pole piisavalt aega. "Tehakse lihtsamalt," rääkis naine ning mainis, et ka talle on tihti ette heidetud, et tema tööd on liiga mahukad. "Mis asi on lihtne? Ma ei oska. Ma tahan hästi teha," rääkis Õun.

Kuigi telerežissööri ametis tuleb ette pingelisemaid aegu, peitub selles ametis ka palju huvitavat ja seiklusrikast. "Hästi tore on see töö," mainis Õun ning üheskoos kolleegidega räägitakse ikka vanu toredaid jutte.