Prantsusmaal elav näitlejanna Ene Rämmeldi sõnul toob film "Lindpriid" teda ikka ja jälle Eestisse. Rämmeld tõdes, et vaatas 1971. aastal linastunud filmi esimest korda eestlastega koos alles 2021. aastal.

Rämmeld mainis, et filmi võtteplatsil ei suutnud ta keskenduda ainult näitlemisele. "Ma oleks surnud igavuse kätte seal võtteplatil, et oodata, mil mind filmitakse." Naise sõnul tegeles ta kõigega, mis filmi puudutas – vajadusel tegi märkusi, suhtles kunstnike ja grimeerijatega. "Ma olin nagu teine režissöör," sõnas Rämmeld.

Kuigi Rämmeldi sõnul pandi näitlejad sageli ebamugavatesse olukordadesse, oli hiljem rõõm vaadata valminud linateost. "Me ikka kannatasime," sõnas Rämmeld. "Film siiamaani elab. Oli, mille nimel kannatada."

"Lindpriide" helirežissööri Enn Säde sõnul teeb filmi 50 aastat hiljem ikka veel eriliseks selle teistsugusus. Täpsemalt on Säde sõnul "Lindpriid" film, millest paljud räägivad, kuid näinud on vähesed. Säde tõdes, et film on oma sisult keerukas ning nõuab tähelepanelikku jälgimist.

Enn Säde sõnul oli filmi "Lindpriide" režissöör Vladimir Karasjov kummaline mees. "Ta kõndis alati noateral," iseloomustas Säde Karasjovi ja tema loomingut. "Kui Karasjov oleks jäänud Eestisse ja jätkanud filmide tegemist, siis Eesti film oleks teist nägu."

Ene Rämmeldi sõnul võib "Lindpriide" fenomen peituda filmi ümber tekkinud kõmus. Kindlasti ka selles, et film oli 18 aastat keelatud, kuid inimestel tekkis huvi mõista ja uurida filmi sisu.