Arvustus. J. K. Rowlingu rikkalik (jõulu)fantaasiamaailm

J. K. Rowling
J. K. Rowling

Uus raamat
J. K. Rowling
"Jõulupõrsas"
Tõlkinud Kaisa Kaer
Varrak
320 lk.

Vastan kohe alguses ära küsimusele, mis on ilmselt kõigi Harry Potteri fännide meelel ja keelel: kas Rowlingu värskes teoses on ka midagi potterlikku? Kuigi raamatu esimese kolmandiku peal kahtlesin selles sügavalt, siis mida lehekülg edasi, seda enam trügis sisse seda üleelusuurust ja hulljulget fantaasiat, mille poolest Rowlingut armastatakse. Seega, kuigi teose tegelasteks on muuhulgas rääkiv kaisupõrsas ja korraks isegi jõuluvana, ei tasu "Jõulupõrsast" maha kanda kui mingit tilu-lilu lasteraamatut.

Kaanefotolt vastu vaatav ehitud jõulukuusk lubaks samuti eeldada, et tegemist on ennekõike just jõuluraamatuga, kuid seegi ei vasta päriselt tõele: "Jõulupõrsa" tegevus toimub tõepoolest jõululaupäeval, aga see loob lihtsalt mingi maagilise taustsüsteemi, kuhu annab paigutada tegelikult kõike, mis pähe tuleb. Ja seda teeb Rowling mõnuga!

Need motiivid, millega "Jõulupõrsas" mängib, on meile ammuilma tuttavad. Noor peakangelane satub ootamatult silmitsi suurte seiklustega ja väljub sellest kõigest suurema, tugeva ja targemana. Klassikaline kangelaselugu, mida Rowling rikastab siiski talle omase nüansirohkusega. Kuigi esmapilgul võiks olla tegu teosega pere kõige noorematele, siis on selles loos ka piisavalt õudu ja keerukaid mõtlemapanevaid detaile, mis sobivad pigem teismelistele. Oma rõõmu leiavad sellest samas kindlasti ka koolieelikud, eriti, kui neid mõneleheküljelisi peatükke õhtuti voodi serval ette lugeda.

Tahtmata reeta täpsemaid detaile, mis võivad lugemiselamusest ehk midagi röövida, julgen siiski avaldada, et suurem osa tegevusest toimub allmaailmas, või õigemini kadunud asjade dimensioonis. Selles võlumaailmas realiseerib autor otsekui kõiki neid ideid, mis on tal aastate jooksul tegemata jäänud. Üht-teist on seal vesternitest, midagi pseudoajaloolisest "Troonide mängu" laadsest eepikast, kuid see kõik on asetatud animastuudio Pixari linateostest tuttavasse allegoorsesse tähendusvälja.

Sarnasusi erinevate Pixari filmidega on üllatavalt palju: ringirändavad mänguasjad meenutavad mõistagi "Lelulugu", mõistujutulik võlumaailm meenutab samas aga korraga nii "Inside Outi", "Souli" kui ka kõige otsesemalt isegi "Cocot", kus samuti tegeleti meie hulgast lahkunute tagasitoomisega. Need laenud ja mõjutused ei mõju aga mitte laisa kopeerimisena, vaid "Jõulupõrsas" ongi häbenemata uskumatult rikkalik kokteil popkultuurist. Praktika Harry Potteri saagaga on aga andnud Rowlingule piisavalt hea kogemuse, et kirjutada usutavalt kokku ka kõige sõgedam ulmemaailm.

Maitse küsimus on aga see, kas "Jõulupõrsa" peatumatu tempo on päriselt põhjendatud. Rowling on surub nii umbes 300 leheküljele sadakond tegelast, kellele kõigile antakse nimi ja selge taustalugu, enamik neist kaob aga kolme lause pärast pildilt ja ei tulegi tagasi. Kogu sündmustik toimub jooksujalu, tormates, päriselt hetkekski seisma jäämata. Hoogsus on küll voorus, praegusel juhul jääb aga mulje, et paljud detailid selle maailma juures jäävad piisavalt lahti rääkimata.

Aga kas "Jõulupõrsas" on lõpuks ikkagi ka midagi jõululikku? Põhiline side jõuludega tuleneb hoopiski lasteraamatule omasest äärmustlikust empaatiast ja headusest, mis toob meelde jõulufilmide klassika "It's A Wonderful Life". Pole ju seegi film pealtnäha niivõrd jõululik, küll aga kannavad need mõlemad sõnumit andestamisest ja lootusest, mis peakski olema pühadeperioodi sügavam tähendus.

Ega tegelikult ei ilmu just tihti jõuluteemalisi raamatuid, kust ka päriselt midagi lugeda oleks, enamasti on seal vaid hunnik lustlikke illustratsioone, mida saadab mõni üksik lauseke. J. K. Rowling on aga loonud teose, mis võiks lähenevatel pühadel pakkuda rõõmu kogu perele.

Kes tahab teost pere noorematele ette lugeda, siis tuleks juba varsti algust teha: 300-leheküljelisel teosel on minimaalselt pilte, seega ettelugemine võib oodatust kauem aega võtta. Lisaks on selles loos hulgaliselt detaile, mis vajavad väiksematele lastele lahtiseletamist. No püüdke näiteks selgitada, kes täpsemalt on kuus erksavärvilist tegelast, keda kutsutakse Põhimõteteks?

PS! Kui aga tundub, et jõuludeks on praegu veel liiga vara (toidupoodides müüakse küll advendikalenderid juba paar nädalat, seega millest me räägime!), siis soovitan enne ette võtta hoopiski Ray Bradbury tänavu eesti keeles ilmunud teose "Halloweenipuu", mis lendab nii otseses kui kaudses mõttes läbi erinevate Halloweeni-traditsioonide. Sarnasusi "Jõulupõrsaga" on sel teosel üllatavalt palju.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: