Rõõm näha, et vahel jõuavad Eesti kinolevisse ka filmid, mis siia ühegi ratsionaalse (kindlasti ka majandusliku!) loogika järgi jõudma ei peaks. Hea näide ongi Johann Johannssoni "Viimased ja esimesed inimesed", tuntud Islandi helilooja luigelauluks jäänud eksperimentaalne dokfilm, audiovisuaalne poeem või visuaalne jutustus. Nimetada saab seda eri moel, kuid üks on kindel: aeglased mustvalged kaadrid abstraktsetest monumentidest pelutavad suurema osa vaatajaid eemale, kuid need, kes päriselt saali otsustavad minna, saavad rikastava, ehk isegi silmi avava kogemuse.

Paljuski tuleb selle filmi (või anti-filmi?) juures eristada kolme vaat et üksteisest sõltumatut elementi. Esiteks on Sturla Brandth Grovleni filmitud sürreaalsed kaadrid Horvaatia ning Bosnia ja Hertsegoviina Teise maailmasõja monumentidest, millelt röövitakse filmis nende klassikaline tähendus ning tõstetakse need hoopiski ebamaisesse, veidi isegi kõhedasse konteksti.

Teiseks on pea katkematu heliriba, kus ei kuule küll niivõrd Johannssonile omast elektroonika ja klassikalise muusika hübriidi, ent koostöös Yair Elazar Glotmaniga valminud looming on siiski sisendusjõuline ja detailirohke. Orkestratsioon on parimatel hetkedel nii minimalistlik, mistõttu kaob side klassikalise muusikaga selle traditsioonilises mõistes ja tekib mingisugune defineerimatu ambiente heliollus, mis hõljub selles audiovisuaalses kosmoses ringi.

Ja viimaks, mis selle kõik kokku seob, on Olaf Stapledon samanimelise romaani põhjal valminud tekst, mida kannab judinaidtekitava stoilisusega ette näitleja Tilda Swinton. Tekst on korraga nii hirmutav kui ka absurdne läkitus viimastelt elusolevatelt inimestelt, kes elavad kahe miljardi aasta pärast Neptuunil.

Mõistes, et mõnekümne tuhande aasta pärast ootab neid eest paratamatu lõpp, mõtestavad nad lahti nii inimeseks olemist kui ka elu selle kõige ürgsemas-filosoofilisemas tähenduses. Küll aga ei ole see tekst mingi allegoorne ja tihe tekstilaviin, pigem vastupidi: Swinton esitab lihtlauseid, maksimaalselt paar lauset järjest, pärast mida tuleb pikk paus.

Kuigi varasemalt tõin välja kolm selgelt eraldiseisvat, aga teineteist toetavat aspekti – vaikselt kulgev pildirida, katkematu muusika ja ootamatu tekst –, siis on seal siiski ka neljas tahk. See kerkibki esile nendel pausihetkedel, kui saalisistuja jäetakse selle kõige keskele üksinda. On isegi hetki, kus mitme minuti vältel ei öelda mitte midagi, lihtsalt kaadrid vahetuvad ja muusika kannab.

Johannsson meelega jätnud filmi kõvasti ruumi mõtlemiseks, "Viimased ja esimesed inimesed" ongi otsekui audiovisuaalne peegel, mis käivitab mõttekilde, mille peale igapäevaelus ei taha ega isegi oska mõelda.

Siin-seal on "Viimaseid ja esimesi inimesi" nimetatud dokfilmiks, kuigi midagi dokumentaalset selles filmis tegelikult pole. Miks peaks nimetama üht peent ulmejutustust dokumentaalseks lihtsalt seetõttu, et selle taustaks jooksevad kaadrid reaalsetest objektidest?

Näeme ju mängufilmideski samamoodi päriselu peegeldust, lihtsalt enamasti on need objektid, hooned või lokatsioonid eraldatud nende reaalsest tähendusest. Sama teeb ka Johannsson, seega oleks õige nimetada seda poeetiliseks ulmefilmiks või eksperimentaalseks audioraamatuks. Usun, et sellised kirjeldused meelitaksid ka rohkem rahvast saali...

Oma eripärase vormi tõttu on "Viimased ja esimesed inimesed" ka sajaprotsendiliselt kinofilm, mis lihtsalt nõuab pimedat saali ja sundasendit, kus sa oled surutud tunniks ajaks sellesse kitsasse kinotooli. Johann Johannsson lükkab käima ka selliseid mõttekäike, mis ei ole tingimata mugavad, seega siplesin isegi Artise saalis (kus oli lisaks minule isegi veel seitse inimest!) üht- ja teistpidi, aga nii peakski olema.

Kodus tele-ekraanilt oleks mingil hetkel ilmselt pausile pannud, vetsus käinud, telefoni näppinud või muu tühja-tähjaga pead vaevanud, mis oleks samas lõhkunud täielikult filmi loodud painajaliku illusiooni. Võib-olla suudaks kottpimedas toas üksinda istudes sama tunde tekitada, aga pigem mitte, ahvatlusi ja segajaid on kodus lihtsalt liiga palju.

Seega kui olete valmis laskma end meie seast lahkunud Islandi geeniusel tunnikese jagu piinata, siis makske need paar eurot ja ronige kiiremas korras kinosaali. Usun, et nii veider ja defineerimatu film kaob kinolevist kibekiirelt...