Lõõmav päike, külmad jäätised, mustritega suvekleidid, heledad õlgkübarad. Inimesed otsivad veel viimased minutid varju. Vabu kohti veel on. Tasaselt hõljub projektsioonis prügikottidest moodustuv suur kala, taustal merelained. Paremal pool publikut istub tõstuki külge üles hiivatud hiiglaslik süvaveesukelduja kostüümis nukk, kes vaatab ühe näopoolega publiku poole. Inimesed kogunevad aeglaselt, kuid viimaks on publik istumas, lava täitub inimestega, etenduse sissejuhatuseks astuvad lavale linnapea Mihhail Kõlvart ning AS Tallinna Sadama juhatuse esimees Valdo Kalm. Etendus võib alata.

Etendus on üles ehitatud erinevatest tükkidest – orkestri ja koori kuuldavale toodud muusika, süvaveesukeldumise kostüümis nukk, kolm tuletantsijat, kaks sukeldumiskostüümis noormeest, ekraanidel kuvatav videomaterjal. Keskendun igale osale eraldi ning seejärel võtan kokku üldpildi.

Hiigelmarionett

Kaheksa meetri kõrgune hiigelmarionett saabus Eestisse Hispaaniast. Nuku valmistas tänavateatriettevõte Carros de Foc, mille peakorter asub Hispaanias Alicantes. Ettevõte on maailmas tuntud eelkõige oma mobiilsete hiigelnukkude poolest, mis on osalenud tänavateatrite festivalidel neljal mandril. Marioneti liigutamiseks kasutatakse kraana abi, selle tegevust juhib kaheksaliikmeline eestlastest ja hispaanlastest koosnev meeskond.

Etenduse peaprodutsent Ants Lusti sõnul sümboliseerib tuuker nii inimeste seotust merega kui ka inimese soovi uurida ja avastada. Samas juhib tuuker tähelepanu inimtegevuse pimedamale poolele ehk ohtudele, mis kaasnevad maailmamere omandina kohtlemisega. "Tuuker on meie suhtumise sümbol – me vaatame ja uurime, aga lahkume jälgi jätmata. Lavastuses kõneleb tuukri kaudu publikuga ka Emake Maa," ütles Lusti intervjuus Eesti Päevalehele.

Lavastaja Ran Arthur Braun kommenteeris marionetti ühest küljest kui vau-efekti ning lisas: "Nukk mängib lavastuses naissoost süvaveesukeldujat, kes mängib meid ennast ehk inimkonda. … Tema sõnum meile on, et ookean vajab meid, ookean vajab päästmist. … Tema sõnum on armastus – me oleme siin, sest me armastame planeeti," lausus ta intervjuus Kroonikale.

Hiigelmarionett astus etenduses üles olulise tegelase ja sümbolina. Marionett kõneles publikuga, kaardistades maailmamerega toimuvat sooviga panna inimesi mõtlema kõigele halvale, mida inimkonnana tehakse ning muutma oma suhtumist ja käitumist. Nukk vaatas publikule kõrgelt ülevalt alla, tema silmad liikusid inimeselt inimesele vahepeal rohkem avanedes ja siis jälle rohkem sulgudes. Selle ning ka jutu üsna mustvalge sisu tõttu kõlas räägitu kahjuks rohkem halvustamise ja moraliseerimisena, nuku suuruse tõttu hiiglasliku näpuga viibutamisena mitte mõtlema panemisena. Nukk kangastus mulle ka Jumala kujundina, mis lähtus tema suurusest, veel peal kõndimise ja maakera enda käes hoidmise sümbolist.

Tuletantsijad

Publiku kõrval, vaheridades ja eelkõige inimeste ees tegid trikke kolm tuletantsijat. Nad kasutasid etenduse jooksul erinevaid järjest suuremat efekti loovaid vahendeid, nähtu muutus aina intensiivsemaks ja suuremahulisemaks. Nende liikumine oli lummav ning palavat ilma arvesse võttes muljet avaldav. Kõigest sellest kangastus järgmine kujund – maailm põleb. Oleme inimkonnana jõudnud punkti, kus Maa keskmine temperatuur on aina kõrgem, järjest enam riike ja piirkondi on hädas võimatult kõrgete õhutemperatuuride, metsatulekahjude, looduskatastroofidega.

Sukeldumiskostüümis noormehed

Publiku vaheridades, nende ees oleva tühja ruumi piires ja lava peal kõndisid ringi kaks sukeldumiskostüümis noormeest. Nende eesmärgi ja põhjusena nägin ma tuletantsijate abistamist, nendest tekkivate kasutatud vahendite ära koristamist ja vajaminevate vahendite üles seadmist. Nad olid abinõu, et etenduse jooksul kasutatu ei tekitaks publikule pikalt nähtavat prügi ning et erinevad elemendid oleksid sujuvamalt kokku seotud.

Videoprojektsioon

Ekraanidel nähtu jaguneb kolmeks – ette ja kohapeal filmitud videomaterjal ning mõlemale lisatud videoefektid. Ette filmitud videomaterjalis võis näha erinevaid vees liikujaid – (nais-)akrobaadid/tantsijad/veeolendid, kaklevad/põlevad mehed. Naistel olid sujuvad, tantsisklevad, pisut sensuaalsed liikumised, mis tekitas mulje looduse loomulikust, inspiratsiooni ja loomingulisust pakkuvast naturaalsest olekust. Põlevad mehed läksid merre ennast katvat tuld kustutama, see oli pääs kindlast hävingust. Mere piiril toimuv kaklus ärgitas mõtlema inimkonna võitlusele selles, mida maailmas toimuvaga ette võtta. Kohapeal filmitud videomaterjalis näidati hiigelmarioneti liikumist, koori, orkestrit, publikut. Videomaterjalid vaheldusid, neile liideti peale erinevaid efekte, mis tekitasid mulje mere liikumisest, kuumusest. Sisu oli pidevalt intensiivistuv, kuni lõpuks jõudis kõik samasuguse rahu ja vaikuseni nagu etenduse alguses.

Muusika – koor ja orkester

Muusika on loonud helilooja Ülo Krigul, elektroonilise helikujunduse on loonud Sander Mölder. Esitajad Tallinn Sinfonia orkester ja Voces Tallinn koor, dirigent Risto Joost.

Intervjuus Kroonikale kommenteerib lavastaja Braun muusikat järgmiselt: "Kriguli muusika on moodne muusika, sel on mitmeid tööstuslikke elemente. Kriguli "Ookeanile" kirjutatud muusika ei ole selline, mida sa lihtsalt plaadilt kuulad. See on mõeldud esitamiseks just sellisel moel, nagu meie teeme. See on seotud kunstilise sõnumiga," ning lisas ERR-ile antud interjuus: "Helilooja Ülo Krigul on spetsiaalselt loonud muusikalise suurvormi, mis on inspireerunud ookeani kihtidest ja muu hulgas päikesevalguse hulgast nendes."

Dirigent Risto Joost lisas Eesti Päevalehes ilmunud artiklis: "Tegemist pole süvaklassikalise kaasaegse muusikaga, teos on universaalselt mõjus ja kõikehõlmav. Seal on pulseerivat rütmi, seal on kõlavärvide müstikat. Ülo on väga tundliku helikeelega helilooja, ta on kirjutanud orkestrile väga solistlikult, iga mängija mängib oma partiid."

Muusika on kindlasti lavastuse süda, selle kõige toimivam, kõige kõnekam ehitusblokk. Helimaastik ehitub aja vältel järjest rohkem üles. Alguses on kuulda Shepardi tooni, mis on illusioon lõpmatuseni tõusvast või langevast muusikalisest skaalast. Koori tekitatud helid ja laul koos orkestri tõusude ja languste, maheduse ja ägeduse, suurejoonelisuse ja tasasusega olid imeliselt kõnekad ja nauditavad. Teos on emotsioonirohke ja temaatiliselt tihke, viies eri maailmadesse ja tuues esile erikülgseid tundepuhanguid. Eriti nauditav oli teose keskpaigas kõlav perkussiooni soleerimise osa koos maheda orkestritaustaga.

Üldpilt, eesmärgid ja reaalsus

Lavastuse olemuse kohta on selle kodulehel öeldud, et tegemist on muusikalise suurlavastusega, mis räägib maailma hoidmisest, unistamisest, vabadusest ja aupaklikust suhtumisest elusse. Tähelepanu soovitakse juhtida Läänemere halvale rannikuvete seisundile, mis on tingitud nii reostusest kui ka toitainete liigsest juurdevoolust, põhjustades vetikate vohamist ja tekkinud hapnikuvaeguse tõttu omakorda veeloomastiku surma.

Braun kommenteeris lavastust järgmiselt: "Isiklikult näen ma "Ookeani" kui installation happening'i (installatiivne häppening), millel on klassikalise muusika narratiiv. Või õigemini – moodsa klassikalise muusika narratiiv, sest muusika on moodne, kuid seda esitatakse klassikaliste muusikainstrumentidega. Olemuselt on tegemist installatsiooni ehk projektiga, mida pole nädalaid kokku harjutatud ning mis sisaldab endas sümboolseid teatrilisi elemente. Seega pole "Ookean" kontsert või šõu, vaid vaatajale pakutav elamus. "Ookeani" abstraktsiooni puhul on omavahel segatud mitmed justkui juhuslikult kokku sattunud elemendid, mis lõpuks ühe ja väga tugeva terviku ehk mõtte moodustavad."

Risto Joost ütles materjali kohta, et see annab ettekujutuse, milline võiks olla tänapäeva inimese roll meie keskkonna hoidmisel, väites, et näpuga liigselt ei näidata, ei tekitata suuri aktsioone, juhitakse tähelepanu. Fookus olevat tänapäevasel muusikateatril, muusika visuaalsete elementidega toetamisel. "Tänapäeva inimene on multidistsiplinaarne ja harjunud haarama kõike kiiresti kõikide meeltega, visuaalne meel on üks tugevamaid," väitis Joost.

Kõigest eelpool kirjutatust ning tegijate ideedest ja mõtetest kinni haarates vormub minu jaoks lavastusest tänapäevane versioon moraliteest. Moralitee on keskaegne allegooriline moraliseeriv näidend – didaktiline lugu, mis näitab, mis on hea, mis on halb. Moralitees toimub abstraktsete tõdede reaalseks vormimine. Head kiidetakse, premeeritakse, halb saab karistatud. Juhtiv jõud on Jumal ja tema plaan, mitte inimene. Tegelased on isikustatud abstraktsed mõisted (nt Inimkond) ning inimlikud voorused ja pahed (nt seitse surmapattu), mida etendasid tantsijad, miimid, akrobaadid, loomatreenerid, žonglöörid, maadlejad, jutuvestjad jmt. Tegevustik toimub kas mitme peatuspunktiga välilavadel või vankerlavadel. Näidendid olid mõeldud haritud keskklassi publikule.

Siit võib tuua mitu paralleeli "Ookeaniga". Hiigelnukk edastab Jumala plaani, ta sümboliseerib Inimkonda. Ta halvustab inimeste tegusid, juhtides tähelepanu käitumise muutmise olulisusele. Tuletantsijaid, sukeldujaid ja vees tegutsevaid tegelasi etendavad kaskadöörid, akrobaadid ja tantsijad, kes sümboliseerivad maailmas toimuvaid abstraktseid protsesse. Tegevustik on jaotatud mitme erineva koha vahel – vees toimuv ettevalmistatud materjal, laval toimuv orkestri- ja kooripoolne tegevus, nuku liikumine ümber publiku, mida võib nimetada omamoodi vankri liigutamiseks, et erinevad inimesed saaksid näha sarnast toimingut enda asukohast lähtuvalt. 

Lavastaja väites, et omavahel juhuslikult kokku sattunud elemendid moodustavad ühtse ja väga tugeva terviku, julgen ma kahelda. Dirigent Risto Joosti väide, et tänapäeva multidistsiplinaarne inimene on harjunud kõike haarama kiirelt ja kõikide meeltega, on küll tõde, ent ka tema väidab, et visuaalne meel on üks tugevamaid. Seega ei ole imestada, et etenduses saavad kohati põhirolli ja tähelepanu nukk, videokujundus, tuletantsijad, sukeldujad ... , ühesõnaga kõik muu peale kõige meeldivama ja kõnekama osa – muusika. Hea meelega kuulaks muusikat teises kontekstis veel, teist laadi lisaelementidega. Või oleks kõige meeldivam kuulata seda nõnda, et orkester ja koor jäävad selja taha ning publiku ees laiutab suursugune meri, pakkudes võimaluse igal inimesel enda mõtteid isekeskis mõtiskleda ja ise vajalike järeldusteni jõuda.

Kuna samasse nädalasse mahtus veel teinegi klassikalist muusikat ja visuaalset vaatemängu endas siduv kultuurielamus, mis käsitles sarnast teemat, siis ei saa ma jätta neid kahte kogemust võrdlemata. Tegemist oli Sõpruse kinos esilinastunud filmiga "Last and First Men" ehk "Viimased ja esimesed inimesed". Filmis kõlab emotsionaalne, tühjust, süngust ja kurba lootust täis muusika, milles kõlavad klassikalised instrumendid (eelkõige keelpillid), vokaalid, filmi lokatsioonides salvestatud ning elektrooniliselt muudetud helid. Selles on samavõrra kõnekad nii heli, pilt kui pealeloetud jutustus. Üks laseb rääkida teistel ja vastupidi, samal ajal toetades üksteist täielikult. Film räägib maailma möödapääsmatust hukust ja ähmastest võimalustest seda päästa. Ei ole midagi, mis oleks üleliigne, ei ole midagi, mis segaks teist jutustamise vahendit enda kõrval. Lavastuse "Ookean" puhul oleks soovinud ka näha rohkem sellist lähenemist. Nuku sümbol tundub idee poolest tugevamana, kui oli selle teostus. Kõik muu oli muusika suurepärasuse kõrval üleliigne. Videokujundus oleks võinud olla palju tühjem, lihtsam, abstraktsem. Paistab, et vähem oleks olnud rohkem. Kahjuks segasid kõiksugu visuaalsed elemendid sedavõrd muusika kuulamist, et see jäi kohati väärilise tähelepanuta. Ometi oli teos oma rikkalikkuses niivõrd täielik juba iseeneses, rääkides seda sama lugu, mida lavastuse loojad on tahtnud edasi anda juba ainult omaette.