Intervjuus ERR kultuuriportaalile ütlesid aastal 2015, et "näitleja on nagu lits, kes tahab ja püüab kõigile kogu aeg meeldida. /---/ Ta teeb kõike selleks, et olla ikkagi populaarne ja tahetud näitleja."Ma tunnen sind pigem privaatsust hindavana. Kas enam ei küsita või ei taha rääkida?

Algusaastatel andsin hea meelega intervjuusid. Ühel hetkel tekkis tunne, et rääkisin kõik asjad ära. Hiljem pole eriti tahtnud midagi rääkida. Keda kotib, mida Mart Müürisepp arvab? Seetõttu tundub, et mis ma ikka targutan.

Algus kõlab küll paljutõotavalt ...

Jah, aga ma ei taha teiste inimeste ellu tungida, las inimesed elavad oma elu nii, nagu nemad näevad ja mina nii, nagu ma heaks arvan. Ela ja lase elada.

Räägimegi ainult näitlejatööst, mida oled kolmandiku oma elust teinud Noorsooteatri koosseisulise näitlejana. Voldemar Panso on kirjutanud, et 35–40-aastaseid lavastajaid ja näitlejaid ei tohi enam pidada eeldustega noorteks ega oodata nende suurt puhkemist. "Inimene hakkab neis aastais juba puhkama, mitte puhkema," kirjutas Panso. Kas sina valmistud puhkama või puhkema?

Kui mõelda Panso öeldule, siis mõlemat. Algusaastatel puhkamist ette ei tulnud, olid mitmed paralleelsed tööd ja hullult palju tegemist. Puhkamine ununes, tekkis läbipõlemise tunne, närvid olid läbi, jonnisin proovis ja ei olnud lõpuks kõige paremas vormis. Nüüd on rohkem julgust öelda "ei" ja julgust võtta iseendale aega. Puhkamine on palju olulisemaks saanud – tänu sellele on olnud ka puhkemisi.

Kui Mirko Rajas meie teatri kunstiliseks juhiks tuli, oli meil jutuajamine. "Mart, ma tean, et paljud tahaksid sind igal pool projektides kasutada, aga mis sa arvad, kui panustame nüüd siia teatrisse ja ainult siia?" Selle otsuse me vastu võtsime ja see on mu arvates ka vilja kandnud. Rollid nagu Karl Raismik (Tammsaare "Noored hinged", lavastaja Mirko Rajas, 2018) ja kõik teised hiljutised rollid – "Apelsinitüdruku" Georg, "Miks me varastasime auto" Tšikk ja "Ninasarviku" Bérenger– on mulle endale hullult meeldinud. On olnud materjali, mida ja keda mängida, see on teinud mind õnnelikuks.

"Noortes hingedes" paistad teiste kõrval vanem ja kogenum. Kuidas sa noort üldse defineerid?

Mängin Raismikku, kes Tammsaare loos ongi teistest vanem, nii et jäi õige mulje. Olin näitetrupist ka kõige pikemalt teatris olnud – kui noortestuudio juurde arvata, siis olen nüüdseks selle teatriga seotud olnud 13 aastat. Nii et mitmes mõttes vanem.

Noor on Eesti Vabariigis kuni 26-aastane. Pärast seda enam ei ole noor. Mu meelest on noorus siiski pigem olemus – su hinges see noorus peitubki. Ma arvan, et olen ka 40-aastaselt veel noor ja lapsemeelne. Mis see 30 muud on kui kahekümnendad, aga püsiva teenistusega. Areneme ja muutume muidugi kogu aeg.

Aga noor näitleja? See nagu sisaldaks allahindlust – alles kogenematu, alles õpib, ega me ootagi midagi. Oled seda ka tundnud?

Võimalik. Esimesed rollid koosseisulisena tegin nii, et ei oodanud ka ise endalt veel palju. Kui oled aga paar rolli edukalt teinud, siis hakkavad mingid eeldused tekkima ja eelkõige kasvab nõudlikkus enda suhtes. Tahaks aina paremini.

Esimene suur roll oli hoopis filmis, mitte teatris? Kokku oled teinud filmides ja sarjades 17 rolli.

Nii palju? Kust sa need kokku lugesid? "Vasha" (rež. Hannu Salonen, 2009) oli esimene kokkupuude näitlemisega üldse. Alles pärast "Vasha" esilinastumist tulin Nukuteatri noortestuudiosse. Tegelesin enne seda imelike asjadega ja emal oli suur mure, et mis sellest poisist niimoodi saab. Tema leidis casting'u, et mine ja vaata, mis saab. Pärast seda on kuidagi hooga edasi läinud.

Näitlejaks tahtmine oli mul mõtteis suhteliselt varakult. Mulle meeldisid need inimesed, kes filmi juures tegutsesid ja kuidas nad mõtlesid. Mina noore poisina nii ei osanud. Veetsin pika aja koos väga tarkade inimestega, kes süvenesid asjadesse, ja eks ka minu ajju ning olemusse tekkis niimoodi suurem arusaamine; selles protsessis ma avanesin. Meeles on just see tunne, et vanemad inimesed on nii ägedad ja mõtlevad nii lahedalt. Sinnapoole tahtsin ka ise püüelda.

Oletan, et "Vasha" ajal sa veel ei öelnud, et olen näitleja? Mis hetkest see julgus tuli?

Ega praegugi julge liiga kõva häälega öelda, väga ei lehvita sellega. Mäletan oma esimest intervjuud televisioonis, ekraani alla oli tekkinud "Mart Müürisepp, näitleja". Siis oli esimest korda tunne, et ah soo, kas ma siis nüüd olengi näitleja? Ema helistas ja ütles ka, et Mart, nüüd oled näitleja. See oli lavastus "Väike nõid" (lav. Jevgeni Ibragimov, 2010), kus ma mängisin Iiris Vesiku kõrval pimedat poissi.

Kui teised ütlevad, siis nii on. Nukuteatri noortestuudiost sai sinu näitekool?

Näitekooli kõige lähem variant. Ausalt öeldes ma isegi ei nimetaks kooliks noortestuudiot, vaid neid kümmet aastat siin teatris, mille kohta võin öelda, et olen oma kooli kätte saanud. Noortestuudio aeg oli pigem hea seltskond, uued inimesed, mõnus vibe ja grupitunnetus, mis on jäänud mind saatma siiamaani. Ka Lavakal on kursused, kes jäävad suhtlema. Kuna mina Lavakas ega Viljandis õppida ei saanud, siis sealtkaudu truppi ka ei tekkinud. Loominguline trupp, töö tegemine ja meeskonnatöö on tulnud stuudiost.

Esimest korda teadvustasin Mart Müürisepa kui näitleja olemasolu, kui mängisid "Dorian Gray portree" nimiosa (lav. Vahur Keller, 2015). On sinus Dorian olemas?

Eks ma natuke olen küll selline. Mõnes mõttes olen Dorian Grayst nüüdseks muutunud "Ninasarviku" (lav. Sander Pukk, 2021) Bérenger'ks. Kui kunagi küsiti, mis oleks mu unistuste roll, siis ütlesin kohe Dorian Gray. Tagantjärele ei jäänud ma ise selle rolliga üldse rahule. Vahel on nii, et kui endale asi liiga palju meeldib ja tahan sellest liiga palju, siis ei pruugi head tulla. Hedonistlik eluviis kippus sel ajal ka mu enda elu valdama, sellepärast tunnen nüüd, et poleks pidanud rolli nii sisse minema.

Noorte näitlejate probleem, et põledki sisemiselt rolli tehes läbi? Kas edaspidi oskad distantsi hoida?

Just, nüüd olen püüdnud distantsi hoida, aga ikkagi – Raiesmik, Georg, Tšikk, Bérenger, kõigis neis rollides on midagi minust. Mulle väga meeldib ka inimesena päriselt neid tundeid tunda, mida minu karakterid tunnevad. Ma tean, et see pole kõige õigem, aga ma tahan tunda seda tunnet, seda valu, kõiki neid probleeme, vaadata, kas ka mu enda elus on neid samu küsimusi.

Ütlesid kunagi, et sul on lihtsam püsida tänaval tundmatuna, sest sa kaod oma tegelaskuju sisse matkides ära. Kuidas rollidele lähened? 

Kindlat meetodit ei oska küll öelda. Kui mulle roll antakse, siis püüan leida elust seda inimest, keda mängin – oma sõprade või mitte-sõprade hulgast, tänavalt. Näiteks Tšikk ("Miks me varastasime auto", lav. Mirko Rajas, 2020) on ehitatud mitme sõbra pealt, ühelt võtan aktsendi, teiselt oleku, maneerid ja elemendid, mida nad kasutatavad; poogin need endale külge. Analüüs käib alati, istud ja hakkad otsast arutama, et mida tegelane tahab ja mis ta probleem on.

Kas mõni sõber on öelnud ka, et miks sa mind järele teed?

Tšiki rolli eeskuju pole ma veel vaatama kutsunud. Meid mõlemaid tundev inimene on öelnud, et kuule, sa olid täiega tema moodi. Ahaa – no näed siis!

Viimased rollid on kergest pealispinnast hoolimata sisemiselt valulised, nii Tšikk, "Apelsinitüdruku" Georg kui ka "Ninasarviku" Bérenger. Kui sügavale sa tegelase sisse lähed?

Kui on rasked teemad, siis mu meelest ei tasu kaamost otsida, vaid leida nende traagikas huumorit. Kui sügavale minna? Eks iga rolli kannan igapäevaselt kaasas, pidevalt mõtlen sellele. Ma pole aga selline, kes võtab tööd koju kaasa. Tekstiraamat jääb mul alati valvelauda, pole kunagi kodus tekstiraamatut analüüsinud. Tööaeg on proovid, need on igapäevased ja intensiivsed, ning koju ei taha ma tööd viia.

Tšikk ja Georg on mõlemad 15-aastased, sinust poole nooremad. Ehitad sa neid rolle enda mälu pealt või oled juba sellest vanusest liiga kaugel?

Ei ole, ikka enda pealt. Mu neiu ütleb iga rolli kohta, mida ta vaatamas on käinud, et sa mängid ju iseennast.

Oled viimaste rollide eest palju kiita saanud. Palju sa üldse kriitikat kuulad?

Dorian Gray eest sain ma täiega peksa. See läks mulle väga hinge. Arvasin, et olen hästi paksu nahaga, miski ei saa mind kõigutada, ma ei võta midagi hinge. Ühel hetkel see muutus, võtsin väga südamesse. Mingist ajast ma isegi ei loe kriitikat. See jääb kuklasse ja hakkab ka etenduse ajal painama. Üritan endale paksu nahka tagasi kasvatada, aga see tuleb ainult läbi hoiaku, et mina annan endast parima, muu mind ei huvita. Tegelikult ikka huvitab küll.

Pärast "Vashat" on sul ka suurel ekraanil ja sarjades olnud erinevaid rolle, pooled neist tudengifilmid. Kuidas sinna satud?

Kevadeti, kui tudengitel on vaja lõputöid teha, kutsutakse. Ma hea meelega lähen ja teen. Minu arvates on see investeering tulevikku, tööd teeme ju tasuta. Kunagi hakkavad need noored filmitegijad ka päris filme tegema ja ehk on siis meeles ka mind kutsuda. Kahjuks saab Eestis filmi jube vähe teha. Film on see, millest ma alustasin, film on olnud mu väga suur armastus ja unistus, aga kogu aeg ei saa seda teha. Ka ajaliselt on keeruline filmides kaasa teha, olen koosseisuline teatrinäitleja ja praegu on prioriteet ikkagi teater.

Jean-Paul Belmondo rabas 30 aastat filme teha, aga siis triumfeeris teatris, ta sõnul miski ei kaalunud üles aplausi pärast iga etendust.

Mul võiks olla vastupidi. Võib-olla oleks vaja paar aastat vanemaks saada – et näkku tekiksid õiged jooned ja saaks hakata filmides õigeid rolle mängida. Äkki olen veel liiga noor filmi jaoks?

Priit Põldroosil oli umbes selline mõte, et näitlejal peaks olema ambitsiooni ühel hetkel tõusta lavastaja asemele. Sul pole lavastaja-ambitsiooni?

Tahan olla näitleja. Olen näinud paljusid lavastajaid ja saanud aru, kui üksik on lavastajaamet ja kui suurt vastutust peab ta kandma. Mulle meeldib olla see mutter ja ettur, mida lavastaja saab oma äranägemise järgi paika panna.

Ambitsioon on olla parim. Mida iganes see teatri mõttes tähendab. Me ei ole ju sportlased, kelle tulemusi mõõta saab, ikka tahad olla parem kui su eelmine roll.

Vanemad kolleegid on juba palju saavutanud, nende pagas on nii palju suurem, et ma ei saaks neid kunagi troonilt tõugata. Naljaga pooleks võib öelda, et tulevasi hauakaevajaid pean hakkama hoopis mina nooremate seast jälgima. Pigem niipidi.

Oled mõelnud, milline on teater 20 aasta pärast, kui oled 50?

Hea näitleja läheb ajaga aina paremaks, eks ole, oli selline ütlus? Või oli see veini kohta? Olemuslikult teater ei muutu. Ma ei tahaks uskuda, et näitleja elus inimesena lavalt kuhugi ära kaob. Ma ei usu ka eriti sellesse, et teatrit läbi ekraani saab teha. Saab, aga see on siis juba film. Teatri võlu selles ongi, et ta on olemuslikult dialoog siin ja praegu, see ei saa drastiliselt muutuda.

Kes sa oleksid, kui sa ei töötaks teatris näitlejana?

Enne "Vashat" olin kümme aastat jalgpallur. Nüüd olen kümme aastat teatris olnud. Olen mõelnud, et Covid ja kõik need piirangud ei soosi näitlejaametit. Äkki peaks kümme aastat nüüd midagi muud tegema?

Kui ma ei oleks näitleja, siis ma tegelikult ei tea, kas ma üldse praegu elus oleksin. Ei ole isegi mõelnud olla keegi muu.

Mida teater annab ja mida teater võtab?

Mõnikord võtab nii palju, et ei jätku isegi energiat, et olla oma lähedastega. Väga rasked perioodid on kaks nädalat enne esietendust, mil tekib tunne, et koliks ise välja või mind visatakse välja. Aga annab samas päris palju.

Suvel pärast eriolukorda oli päris suur hirm. Olin nii kaua jõude olnud, et polnud enam kindel, kas ma üldse oskan näidelda. Enne lavale minekut oli surmahirm. Ma värisesin, et nüüd on kõik, ma ei saa sellega hakkama. Kui aga kõik läks hästi, sain aru, et see tuleb mul välja küll. Siis tuli eluisu tagasi. Vahepeal olid sellised tunded, et ei viitsi mitte midagi. Tõmbaks juhtme välja ja ... Aga Raismik, Georg, Tšikk, Bérenger – ausalt, need rollid aitavad mul elada.