Andrew Bovelli näidend "Kuhu sa jäid?" on sul pikka aega meeles mõlkunud. Mulle andsid sa seda esimest korda lugeda juba siis, kui sa veel Ugalas töötasid. Ma küll ei mäleta, miks sa tol hetkel seda lavastama ikkagi ei hakanud?

Mäletan. Ma mõistsin juba siis, et see on hea tekst, aga aeg ei olnud õige. Vahepeal oli see näidend laual ka Tallinna linnateatris, aga toona sai valitud teine tekst, mis sel ajahetkel rohkem kõnetas. Nüüd aga saabus kätte õige aeg lavastada "Kuhu sa jäid".

Mis sind selle näidendi juures võlub?

See on väga rikkaliku sisuga. Tegelased on eriilmelised ja igaüks erineva nurga alt toetab teksti peateemat. Väga suur osa lähisuhete spektrist on justkui kaetud. Bovell on hea sulega kirjanik. Eks ma ju teadsin seda, aga ma ei teadnud, kui hea sulega meister ta on.

Näidendi teema on tuttav – kas armastus on või ei ole? Kuidas aja jooksul võib inimeste sisemine rahulolematus kasvada ja nad võivad jõuda elamuste ning läheduse otsinguni väljaspool suhet. Kas jätkata koos või eraldi? Kui keegi petab, siis kas ta teeb sellest reegli? Kas tema kaaslane teeb talle erandi või mitte? Kas meil on saladusi enda kõige lähedasema inimese ees, kellega koosolemise üks suurimaid võlusid on, et me ei pea nende ees oma nõrkusi peitma?

Andrew Bovell on loonud kunstiliselt väga huvitava pildi sellest, mis siis saab, kui saladused tekivad ja kui need ka välja tulema hakkavad – sest ühel hetkel tuleb ikkagi kõik välja. Me oleme üksteisega palju tihedamalt seotud, kui me arvame. Kui mõni sõber räägib kellestki ning kõnealune isik osutub ühiseks tuttavaks, siis öeldakse, et Eesti on väike. Aga maailm on samuti väike. Teadlased on tõestanud, et iga inimene asub maailmas ükskõik millisest teisest inimesest kuue või vähema sotsiaalse kontakti kaugusel. Näiteks mina ja Andrew Bovell oleme teineteisest samuti kuue või vähema kontakti kaugusel.

Bovell ise avas ühes intervjuus, kust tal tekkis näidendi "Kuhu sa jäid?" idee. Ta oli selleks hetkeks olnud kümmekond aastat abielus, tal olid juba lapsed ning paljud tema sõbrad olid abielus või erinevates pikaajalistes püsisuhetes. Nad kõik olid jõudnud varasesse keskikka ja ühel hetkel ta märkas, et mitmed sõbrad on hakanud lahku minema. Ta hakkas mõtlema, millised on need põhjused, miks inimesed, kes on pea terve oma elu koos ülesehitanud ja pered loonud, et miks need inimesed otsustavad ühel hetkel lahku minna?

Tõsi ta on. Näiteks majanduses, mis on samuti sotsiaalteadus, kasutatakse sellist mõistet nagu piirväärtus. Näiteks üks inimene tahab teatud aja jooksul teatud arvu jäätiseid. Siis ei taha ta vahepeal üldse jäätist, aga tahab soolasilku, sest süda läigib. Sama loogika järgi võib vaadata ka kire lahtumist või põnevuse vähenemist suhetes.

Võiks ju öelda, et see on miski, mida tuleks lihtsalt aktsepteerida. Samas me seda justkui ka ei taha, sest eks kirg võib tagasi tulla. Aga kas võib? Aga kui ei tule? Või mis saab siis, kui ei saa enam aru, kas armastad või ei armasta ja milleks üldse karikakar on loodud? Sest elades tundetühjuses või vales, võib näida, et elu on maalitud ainult viiekümne halli varjundiga.

Millised on sellisel juhul valikud? Minna lahku või lahutada ühisest elust näiteks kirg ning otsida seda mujalt. Selliste küsimuste ja teemadega Andrew Bovell selles näidendis tegelebki ja tal ei ole alati vastuseid. Küll aga on tal palju nn jälgimisandmeid, mille pealt veel täpsemaid küsimusi esitada ning hüpoteese püstitada. 

Kas tekstides, mida otsustad lavale tuua, on alati midagi isiklikku? Kas sina ise otsid samuti nendele küsimustele vastuseid? 

Jah. Ma küpsesin ja elu pakkus kogemusi, mis muutsid selle näidendi teema minu jaoks aktuaalseks. On ka üks tegelane, kelle suhte- ja mõttekaarega suhestun väga isiklikult. Aga kui rääkida laiemalt, siis näiteks omal ajal tegin Ugalas lavastuse "Bassein (vett ei ole)" sellepärast, et pärast lavakooli läks hulk minu kursusekaaslasi koos ühte teatrisse ja mina tulin üksinda siia. Ma olin nende peale kade.

Ravenhilli näidendis oli paralleel minu endaga hästi otsene – oli üks kunstnik, kellel läks hästi, ja tema sõbrad, kes ei olnud edukad ning nad olid kadedad. Kuidas see mind aitas? Küllap ma sain teha mõttereisi ning seeläbi leidsin kinnituse arusaamale, et elus edasi jõuda ei aita mind kadedus vaid lavastuste tegemine.

Aga tulles nüüd veel tagasi Andrew Bovelli ja tema näidendi "Kuhu sa jäid?" juurde, siis Bovell tunnistas, et seda kirjutades mängis ta mõttega, et kas üht näidendit on võimalik samamoodi üles ehitada ja komponeerida nagu klassikalist muusikat luuakse. Selle teksti tavalisest well-made play'st erinev vorm on tingitud asjaolust, et näitekirjanikul oli hakanud igav. Igav nii kronoloogiliselt algusest lõpuni jooksvaid lugusid kirjutada kui ka seda tüüpi näidendite lavastusi teatris vaadata. Ja siinkohal tuleb muidugi rõhutada, et "Kuhu sa jäid?" on tegelikult päris vana näidend ja kirjutatud umbes 25 aastat tagasi. Samuti oli Bovelli üks suur eesmärk publikut üllatada. 

Ja seda ta minu meelest suudab ka heas mõttes teha. On tunda, et Bovell on seda näidendit kirjutades aega võtnud – ei ole midagi üleliigset, ei ole lõpetamata ideede otsakesi. Või kui neid on, olen ma rõõmust, et materjal on niivõrd avastusi pakkuv, neid mitte märganud. Musikaalne on see tekst kindlasti ning aega, ruumi ja fragmente komponeerides, saavutab ta väga liigutava, omanäolise, oma lõhnaga kunstilise terviku, mis naerutab ja puudutab. Interpreedile, kelleks lavastaja ju on, väga mõnus tekst, millele oma tähenduskihid lisada.