Noore Eesti Vabariigi emakeelsele ülikoolile aitasid hoogu anda mitmed Soome teadlased, nende seas 1919. aasta sügisel Tartu ülikooli Eesti ja Põhjamaade ajaloo professoriks valitud Arno Rafael Cederberg (1885–1948).

Cederbergi südameasjaks sai Eesti arhiivinduse korraldamine. Nii teatas ta juba Tartusse saabumisel, kuidas arhiivindust tuleb hakata üles ehitama: "Eestlaste tingimata kohus on hoolt kanda, et saadaks riigiarhiiv ja sellele sobiv, ajakohane asupaik ja seda peab sedamaid tehtama! Ilma riigiarhiivita ei või ükski haritud rahvas toime saada."

A. R. Cederberg juhtis 1920. aastal kokku tulnud arhiivikomisjoni ja esmakordselt kogunenud arhiivinõukogu, kelle koordineerimisel pandi alus riigiarhiivile Tallinnas ja riigi keskarhiivile Tartus, millest sai uurimiskeskus teadlastele ja tudengitele.

"Kahtluseta saab väita, et ilma Arno Rafael Cederbergita ei oleks sündinud Eesti professionaalset arhiivindust. Tema roll Eesti arhivaaride ja ajaloolaste edumeelse põlvkonna väljakoolitamisel noore vabariigi algusaastail on hindamatu tähendusega. Sajandi eest loodi süsteem, mis on praegugi aluseks meie kirjaliku pärandi kogumisele, säilitamisele ja kasutusse toomisele," mõtestas riigiarhivaar Priit Pirsko professor Cederbergi rolli.

Arno Rafael Cederbergi tütretütar, Lundi Ülikooli museoloogiaprofessor Solfrid Söderlind on Rahvusarhiivile annetanud rea dokumente ja esemeid oma vanaisa pärandist.

Rahvusarhiivi peahoones Tartus avataval väljapanekul saab näha A. R. Cederbergi doktorikübarat, Helsingi ülikooli magistri- ja doktoridiplomit siidil, Uppsala ülikooli audoktoridiplomit pärgamendil ning fotosid ja dokumente Tartu Ülikoolis töötamise päevilt, sealhulgas Tartu Ülikooli üliõpilaste palvekirja 1927. aastast Cederbergi jätkamise kohta õppejõuna. Solfrid Söderlindi vahendusel jõudis Rahvusarhiivi ka professor Cederbergile 1932. aastal omistatud Kotkaristi III klassi teenetemärk.

Väljapanek jääb arhiivi püsiekspositsiooni.