"Kolm õde" on Tšehhovi kuulsaim näidend ja palju on arutletud selle üle, miks seda nii palju lavastatakse ja mida see vaatajaile pakub. Õdede igav ja üksluine elu, kus midagi justnagu ei toimugi annab ometi alust millelegi müstiliselt paeluvale.

"Ta on olnud ikkagi mul Tšehhovi näidenditest lemmik, aga ega ma ju täpselt ei teadnud, kui lahe ta on, aga nüüd ma sain teada. Ma arvan, et eks ma olen vanemaks saanud, see lugu on selgem ja arusaadavam kui ta oleks olnud 20 aastat tagasi. Aga lugu on ikkagi sama, ega me lugu ei ole muutnud, lihtsalt võib-olla näitlejavahendid ja see lähenemine on veidi teistsugune. See ei ole selles mõttes välispidiselt kuidagi ekstreemne, ta on võib-olla sissepoole," rääkis lavastaja Ingomar Vihmar ja lisas, et lavastusega on mindud sügavamale.

"See on nagu selline ansambli töö. Ta on nagu laboratoorne katsetus, kus ansambel koguneb, et esitada Anton Tšehhovi "Kolme õe" tekst. Ilma läbi elamata, ilma reageerimata, ilma alltekstita, ilma puudutamata. Kõndides ei räägi, tulen misanstseeni, ütlen ära. Me ei kannata, me ei ela läbi, me lihtsalt esitame teksti. Näide: Veršinin ja Maša lähevad lahku: Jäta mind, lase mind, mul on aeg, ma pean minema," sõnas näitleja Kadri Rämmeld.

"Kolm õde" esietendub laupäeval, 27. novembril Endla teatri küünis.