Juhan Kivirähk tõdes, et otsib teatrist alati tänast ühiskonda kõnetavaid sõnumeid ja seisukohavõtte ning selles plaanis võis 2021. aastast nii mõndagi leida. Samas tunnistas Kivirähk, et sellisel tasemel tippelamusi, nagu oli mullu näiteks Draamateatri "Lehman Brothers" ning "Kuritöö ja karistus" ja Von Krahli "Pigem ei" sel aastal ilmselt siiski polnud.

Läbivatest teemadest kõneldes tõid Pille-Riin Purje ja Steven-Hristo Evestus aga esile lähisuhtevägivalla, mis on tänavu mitmete teatrite uuslavastustes esile kerkinud. Üheaegselt esietendusid lähisuhtevägivalda lahkavad dokumentaallavastused "Teises toas" Noorsooteatris ning "Kui sa tuled, too mul lilli" Ugalas. Samas käsitlevad seda teemat ka Endla teatri "Must lind" ning "Suvitusromaan" Rakvere teatris.

Steven-Hristo Evestus märkis ära Paide teatri kui ühe noore koosluse, kes on sel aastal veel silmapaistvamalt otsinud uusi teatritegemisvorme, näiteks audiolavastuste näol. Eriliselt huvitavaks peab Evestus siiski nende projekti "Paide 3000", mille raames peeti sel aastal linnaväljakul kõnesid ning alustati "Varivolikogu" aktsiooniga. Paide teatri püüdlusele lähendada kunstikke ja kogukonnaliikmeid elab Evestus igati kaasa. "Põnev on nende lähteküsimus, kas on võimalik kuskil ääremaal luua kõnetavat kunsti ning tekitada hea dialoog teatritegija ja võibolla teatrist veidike kaugenenud kogukonnaliikmete vahel," sõnas ta.

Nimetades aasta algusesse jäänud erilisemaid teatrielamusi, tõi Pille-Riin Purje välja eelkõige Johan Elmi lavastuse "Pimevalge" teatris Endla, mis tegeleb inimsuhetega dramaatilises piirisituatsioonis ning jäi meelde näitleja Jaan Rekkori meisterlikult napi ja minimalistliku rollilahendusega. Juhan Kivirähkile ja Steven-Hristo Evestusele pakkus aga võimsa elamuse Kertu Moppeli lavastus "Mefisto" Eesti Draamateatris. Evestust võlus "Mefisto" puhul saksa teatrile omane lavastus- ja mängumaneer ning ehkki lavastuses mängib suurearvuline ja väga hea trupp näitlejaid, on esiplaanil siiski peategelast kehastav Juhan Ulfsak. 

Ka Juhan Kivirähk peab "Mefistot" üheks olulisimaks elamuseks, mis puudutas ajakohase teemaga. "Seda lavastust hakati tegema küll eelmise valitsuse ajal ning esietenduse ajaks oli olukord muutunud, kuid ka tagasivaateliselt mõjusid need sinimustvalged haakristlipud selles lavastuses tõelise hoiatusena. Kertu Moppel on muidugi ka varasemast tuntud oma hoiatusdraamadega," tõdes ta.

2021. aasta suveteatril peatudes tõid stuudiokülalised välja mitu rännaklavastust, üheks tähelepanuväärseimaks sündmuseks kujunes Tartu Uue Teatri "Serafima + Bogdan", mida mängiti Peipsiveerel. Steven Hristo Evestus soovitas kindlasti seda nii dramaturgilises kui ruumikasutuslikus plaanis väga leidlikult tehtud lavastust järgmisel aastal veel kogeda. Pille-Riin Purje meenutas Priit Loogi suurepärast rolli selles Ivar Põllu lavastuses. "Kuna ma istusin esimeses reas, siis kui see Priit Loogi Raimond Uusküla tegelane seal küüditamise stseenis ühtäkki mulle "tere" ütles, oli mul korraga päris õudne tunne. See andis justkui mingi märgi, et ma seda küüditajat isiklikult tunnen," sõnas Purje.

Ühtlasi tõi Purje võimsaimate suviste teatrisündmustena esile 19 aastat lavaelu nautinud "Eesti matuse" viimase etenduse Vargamäel ning silmapaistva noore tandemi ehk dramaturg Priit Põldma ja lavastaja Ringo Ramuli koostöös sündinud "Kadunud kodu" Saueaugul. Lavastuse erilisuses mängis oma kurba osa ka see, et "Kadunud kodu" jäi näitleja Aleksander Eelmaa lahkumisetenduseks.

Tänavune sügishooaeg jäi kõigile kolmele teatrisõbrale meelde absurdikirjanduse põhjal valminud lavastustega. Äramärkimist leidsid Eugene Ionesco näidendite "Ninasarvik" ning "Kuningas sureb" lavastused Noorsooteatris ja Theatrumis, samuti Harold Pinteri "Kasvatushoone", mille lavastas Hendrik Toompere Rakvere teatris. Samuti kiitsid Juhan Kivirähk ja Pille-Riin Purje ka noore EMTA lavakooli 30. lennu lavastajatudengi Marta Aliide Jakovski diplomitööd "Fundamentalist" Von Krahlis. Purje sõnutsi mängivad näitlejad Erki Laur ja Liisa Saaremäel soome autori Juha Jokela näidendit Von Krahlis erilise kerguse ja rõõmuga. Ka Kivirähk peab näitlejate duetti tugevaks ning lavastust sedavõrd suureks elamuseks, mida lihtsalt peab nägema.