Ringhäälingu sünnist möödub 18. detsembril 95 aastat.

Margus Hunt oli Eesti raadios esialgu diktor ja hiljem Raadio 2 esimene juht ning osales EBU töögrupi koosseisus kuutel olümpiamängudel. Eesti raadiost rääkides rõhutas Hunt, et raadio roll oli ja jääb alati inimeste elus oluliseks.

Oli aasta 1981, kui Margus Hunt - tollase TPI tudeng - kuulis raadiodiktorite konkursist. Kandideeris ning jäi sõelale koos teise hinnatud raadiodiktori Tõnis Tireliga.

Algas mitu kuud kestev õppeprotsess ja alles seejärel esinemine raadioeetris. Diktori ametipost oli tol ajal väga prestiižne, raadioinimesed olid tuntud ning kogu raadio- ja telemaja tõmbas Hundi sõnul inimesi enda poole.

Margus Hunt alustas kõigepealt Stereoraadio programmis, mis on praeguse Klassikaraadio eelkäija. Kuna Hunt jätkas õpinguid ülikoolis, siis oli õhtuti diktorina töötamine talle igati sobilik. Raadios kõlas sel ajal ka palju ooperimuusikat ning kui ooperilibretode ettelugemised said tehtud, andsid pikad muusika-vaatused aega koolitöödega tegelemiseks.

Margus Hunt tuli raadiosse ajal, kui eelmine väga tugev põlvkond oli igati tegus. "Elfriede Ilves, Kaarel Toom, Aino Ripus, Ly Koik ja teised said mu kolleegideks siis, kui hakkasin diktoritööd tegema Vikerraadios ja see oli erakordne aeg. Väga suur respekt oli vanemate kolleegide vastu, aga põlvkondade vahel valitses täielik harmoonia. Inimesed raadios väga-väga hoidsid kokku," jutustas Hunt.

Kuigi diktorite tekstid olid kõva Glavliti kontrolli läbinud, siis intonatsiooni ja hääletooniga sai ikka üht-teist mõnikord lisada, aga sellega ei tohtinud Hundi sõnul ka väga palju üle piiri minna.

Raadiomaja kohvikutes kees aga tõeline elu, seal arutati maailmakord risti-põiki läbi ja omavahel räägiti ka teemadel, millest eetris rääkida ei tohtinud. "Võib-olla mitte liiga valjusti, aga siiski räägiti," kinnitas Hunt.

"Eesti raadio kuvand oli sel ajal väga hea ja raadio roll ühiskonnas tugev," ütles Margus Hunt, kelle erisaadete kogemusest kasvas välja kommertsalustel tegutsev Raadio 2. "Jah, minu õlul oli kokku panna selle raadio esimene meeskond," meenutas Hunt aega, kui sageli tuli raadiomajas töö tõttu veeta suisa öid. 

Raadio on Margus Hundile olnud saatjaks ka siis, kui tema töö viis raadiomajast väljapoole, rahvusvahelistesse suurfirmadesse. Hommikut alustab ta Vikerraadio kuulamisega, päeval kuulab Klassikaraadiot.

Tehniline areng raadio juures on Hunti alati eriliselt huvitanud ja seetõttu arvab, et ka raadio otsesaadete kuulamine vähehaaval väheneb ja inimesed hakkavad aina enam kuulama raadiosaateid neile sobival ajal. Netiraadio, voogedastused, äpid, podcastid –  raadiole on tehniline areng tulnud ainult kasuks ja raadio peabki kogu aeg edasi arenema. Ajaga tuleb Hundi sõnul kaasas käia.

Raadiokuulajana ja endise raadiodiktorina on Margus Hundil kõrv kikkis ka raadio saatejuhtide osas. "Aeg on muutunud ja vabam stiil nagu igapäevaeluski on lubatud," arvas ta. Siiski peab saatejuhi lausel olema sisu ja mõte. "Kui need on olemas, siis peaks olema ka diktsioon ja hääldus ja selge kõnepruuk, et kuulaja aru saaks," lisas ta. Raadiokarismat saab Margus Hundi arvates küll õppida, aga loomupäraselt olemasolev põhi on ikkagi vajalik.   

15 aastat Eesti raadiot oma teiseks koduks pidanud Margus Hunt ütleb, et raadios saadud kogemused andsid talle eluks kaasa väga tugeva põhja. Sellise pagasiga on olnud hea jätkata tööd ka suurtes korporatsioonides.

Erilise tänuga meenutab Margus Hunt raadio tehnikajuhti ja helirežissööri Hannes Valdmad, kellelt sai alati nõu oma tehnika uudishimu rahuldamiseks ja kes oli oma isikuomadustega suureks eeskujuks. "Hannes Valdma oli hindamatu inimene kogu raadios, tema mõju nii raadiole tervikuna kui mulle isiklikult on olnud väga suur. Hannes Valdma stereotüüp on mind elus palju aidanud," ütles Hunt.

Raadiokunsti edasist arengut visandades arvab Margus Hunt, et raadiol on perspektiivi. "Raadiol on oma kindel koht, raadio jääb veel päris pikaks ajaks."

Margus Hunt loeb ringhäälingu 95. aastapäevale pühendatud erinädalal Klassikaraadios saatekavateadustusi.