Olles ise vaid paar aastat vanem kui Janno Põldma ja Heiki Ernitsa legendaarne multifilm, kuulun muidugi mõista põlvkonda, kes on "Lepatriinude jõulude" saatel üles kasvanud. Nii pean tõdema, et kuna filmist pärit tsitaadid ja ikoonilised stseenid on aastate jooksul mällu sööbinud, on võrdlus joonisfilmi ja lavaversiooni vahel vältimatu (seda ilmselt paljude teistegi külastajate jaoks). Sellest vaatenurgast on Rakvere Teater "Lepatriinude…" lavastamisega astunud julge sammu – lisaks keerulisele ülesandele hoida väikelaste tähelepanu, pistab lavastus rinda ka terve põlvkonna kultuurimäluga.

Esmalt transporditakse publik lepatriinumaailma Kristjan Suitsu kunstnikutöö kaudu. Juba avastseenis, kus vana ilmatark Peeter kahemõõtmelise papist jõulumetsa taustal pasunat puhub, on aru saada, et lavastuse visuaal toetub tugevalt joonisfilmile. Kostüümid on ellu toodud väga andekalt ning kattuvad originaaliga peaaegu üks-ühele. Ka rekvisiitideks on tuntud objektid multifilmist, nende hulgas Timi-suurune jõulukuul või kahemeetrise läbimõõduga kilukarp, mis laste ahhetuste saatel lavale veeretatakse.

Lugu ise kulgeb mööda tuttavat narratiivi – lepatriinud Tim ja Mia satuvad jõuluõhtul lumisest metsast sooja inimkoju, kus elavad kummalised toaputukad, kelle kaootilise abiga püütakse metsa tagasi jõuda. Näidendi autor Janno Põldma on putukamaailma siiski mõnevõrra laiendanud ja noorte vaatajate jaoks kaasajastanud. Väikesed täiendused nagu sissevaade lepatriinude kooliellu, esimestesse armumistesse ning muudesse viienda klassi kimbatustesse toovad loo noorele vaatajale lähemale ning muudavad putukad veel enam inimlikumaks, kuid täiskasvanutele olulist uut sisendit ei paku.

Pigem võib täheldada, et terve Urmas Lennuki "Lepatriinude jõulude" tundevärv muutub selle tulemusena ning eemaldub animafilmist paar sammu. On see hea või halb, jäägu iga vaataja enda otsustada, kuid "Lepatriinude jõuludele" omane kummaline, nukralt helge atmosfäär (ehkki Kristjan Priksi muusikakujundus seda aeg-ajalt otsib) sellisel kujul teatrisaali ei jõua. Lennuki lavastus on rõõmus seikluslugu; tempokas ja kaasaegne, kuid mõjub väga kergelt.

Multifilmi paarikümnest kirevast tegelasest on lavaversioonid jõudnud 12. Kõiki tegelasi kehastavad kaheksa Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia 14. lennu näitlejatudengit ning lavastust mängitakse kahes koosseisus. Näitlejate kiituseks tuleb tõdeda, et laste tähelepanu haaramine ja hoidmine õnnestus 10. detsembril nähtud etenduses väga hästi. Tunti rõõmu vabadusest suurelt mängida ning positiivsusest pakatava lavakõne ees ära ei kohkutud. Kui siis jäi ehk dramaatilisust koguni väheks.

Ehkki noortel on veel aega enda rollidesse sisse elada, võis rolliloomes täheldada teatavat vahepealsust, mis eelmainitud "kergusele" kaasa aitas. Kui eesmärgiks oli tegelasi usutavalt inimlikustada, jäi siin-seal puudu nüansseeritusest ning emotsionaalsest sügavusest, kuid taotledes koomilist liialdust, ei mindud sellega lõpuni välja. Peamise erandina kerkis esile Mia osatäitja Maria Valk, kes enda siiruse ning tundlikkusega väga kauni etteaste tegi, kuid tervikut jäi siiski iseloomustama tunne, justkui hõljuks lavastus kuskil turvalises vahealas ning oma jalgu hästi maha ei saanud.

Positiivselt ilmestas kõigi näitlejate tööd aga putukate füüsiline kehastus. Oli näha, et liikumisjuht Helen Solovjevi eestvedamisel oli putukaks olemine ja putukana elamine lahti mõtestatud ning iga tegelase selgelt eristuv (tihti humoorikas) liikumismaneer andis esitustele märkimisväärsel hulgal sära juurde. Eriti armsalt jäi meelde Timi (Saamuel Pilpak) kohmakas kimbatus üleelusuuruselt toolilt alla turnides, aga silmapaistvad sooritused tegid ka Johanna Vaiksoo moegurust Salvadorena ning Luisa Lõhmus koerakirp Maxina.

Tulles aga tagasi lavastuse sihtrühma juurde, siis eelnimetatud pisidetailid, mille kallal nõudlikum teatrivaataja nokkida tahaks, laste rõõmu lavastusest ei varjuta. Õigemini pole tegu isegi lastele mõeldud lavastuse, vaid tervikliku jõulukogemusega, mille teater on kureerinud. Alustades suurte punaste lepatriinudega, mis teatri sissekäigu ees külalisi vastu võtavad, ning lõpetades kolossaalse putukahotelliga suure saali esistes koridorides. Terve teater on muudetud üheks suureks lepatriinumaaks, kus lastele jagub nii uudistamis- kui tegutsemisrõõmu mängunurgas. Ka otsus muuta etenduse lõpp interaktiivseks oli kahtlemata õige ning väikesed teineteisele järgnevad üllatused panid lapsed ootusärevusest kilkama.

Rääkides teatrile noore publiku kasvatamisest, võiks Rakvere teatri "Lepatriinude jõulud" olla just selline ettevõtmine, mis kinnitab laste positiivset suhet teatriga ning muudab teatrimaja turvaliseks ja heaks kohaks, kuhu kunagi tulevikus tagasi tulla. Kes aga kuskilt väikelapsi ei leia, keda teatrisse jõulurõõmu nautima viia, võib tulla enda lõbuks kunstnikutööst äratundmisrõõmu otsima või noori näitlejaid uudistama.