Urmas Vadi aastalõpuveste. Öine kõne
Kirjanik Urmas Vadi aastalõpuveste üksindusest ja soovist kuhugi kuuluda.
Palju räägitakse üksindusest, et just pühade ajal on inimesi, kes on üksi ja kurvad ja see teadmine, et kusagil saavad suure laua ümber kokku inimesed, kellel on üksteisega hea ja huvitav ja lõbus olla, ei tee olemist kergemaks, isegi vastupidi, tekib tunne nagu oleks elu ise su nurka värvinud. Ja teisalt on inimesi, kelle jaoks on see pühade aeg samuti väljakannatamatu, sest peab nii palju igal pool käima, olema koos inimestega, kellega justkui ei tahakski koos olla, isegi toit ei maitse, aga ikka ollakse ja süüakse midagi. Kuid tõde on see, et moel või teisel sooviksime me siiski enese kõrvale hingesugulasi, kes loeks meie soove vaid pilgust ja mõtteist. Kust neid leida?
Esimesel jõulupühal helistas mulle sõber, kel on harjumus helistada keset ööd, sest öösiti tulevad just need kõige paremad mõtted! Ja kuigi ta on üksik inimene, siis mõtleb ta tihti ka teiste inimeste peale. Nii ka nüüd. Diskreetsuse huvides nimetan teda Lambadaks, sest kuigi muidu on ta tasane, ehk isegi veidi sünge, siis nüüd hoovas temast lausa lõunamaine rütm ja energia. Lambada oli jõudnud suure avastuseni, mis aitaks meid meie pluralistlikus maailmas, kus väärtused ja maailmavaated põrkuvad ja tõmbuvad nagu tigedad siilid aianurgas. Ta alustas uhkelt:
"Ma tean, et peagi saabub see päev, kui head ja ilusad inimesed puutuvad kokku vaid omavahel. Mitte et lollid ja kurjad ja kiivad ja ahned ja inetud ja arusaamatud inimesed oleksid kuhugi kadunud, ei, aga nemad lävivad jällegi ainult ja ainult isekeskis. Ja lõpuks on kõigil väga hea olla."
"See oleks küll tore," vastasin pooleldi magades, aga mõte muidugi meeldis ka poolunes. "Aga kuidas seda teha?" Selle küsimuse peale oli ka Lambada pikalt mõelnud:
"Asi on tegelikult väga lihtne, kui nii suures plaanis vaadata. Kõik asjad ja suhted lähevad vasakule sellepärast, et omavahel saavad kokku valed inimesed. Aga seda saaks vältida!"
See kõne oli pikk nagu tsisternidega rong, mis vuhises läbi öö, aga lühidalt kokku võttes oli mu sõber Lambadal plaan välja valida ja kokku viia inimesed, kes omavahel ideaalselt sobivad. Mõtlesin, et kas see on kuidagi nii, et lamemaalased lähevad elama lamedale maale, need, kes usuvad, et meie tulevik on islam, need lähevad lähisitta, ja eestlased on laulupeol?
"Enam-vähem," vastas mulle Lambada, "aga häda on selles, et kui kunagi ürgajal oleks saanud selle jaotuse suhteliselt lihtsalt ära teha, kas tuli või vesi, kas liha või kala, siis nüüd on erinevaid aspekte ja tegureid nii võimatult palju juurde tekkinud ja see teebki inimeste koosolemise keeruliseks."
Lambadal oli koostatud meeletu nimekiri erinevatest inimestest, nende harjumustest, tõekspidamistest, iseloomuomadustest, see oli lausa andmebaas. Kuigi alustanud oli ta oma naabrimehest, keda ta nimetas komplitseeritud Guidoks.
"Mismoodi komplitseeritud?"
"No eks me kõik oleme, see teeb meid ka huvitavaks, aga Guido on kohe kindlasti komplitseeritud, ta isegi oli juba enda suhtes käega löönud ega lootnudki kedagi leida, ei armastust, hingesugulasi ega mõttekaaslasi."
Kui Lambada sisestas oma arvutisse kõik Guido andmed ja nõudmised elule, sai ta kokku sellise rea:
Guido on eestlane ja ta tahab elada Eestis. Selliseid inimesi oli Lambada andmete kohaselt veidi üle 500 000, teised eestlased tahaksid olla kusagil mujal, aga asjaolude kokkulangemise sunnil või siis paratamatusest on siin ikka edasi. Tulevikus leiavad ka nemad endale selle õige koha. Aga tulles tagasi naabrimees Guido juurde, siis tema tahab elada Eestis, talle meeldib, et on neli aastaaega, et talvel sajab lund ja suvel on soe ja sügisel saab sahistada mahalangenud lehtedes, selliste soovidega inimesi on palju. Kuid Guido peab end vasakpoolseks, samas valida pole tal justkui mitte kedagi ei omavalitsusse ega riigikokku. Ta ei poolda migratsiooni, ta tahab ise siin koos oma rahvaga elada, homode ja lesbide vastu tal otseselt midagi ei ole, õnnetud inimesed, aga oleks kõigile parem, kui nad elaksid kusagil Lätis või Ukrainas. Tõsi, selle vaatega osa neist 500 000 eestlasest, kes enne oleks hea meelega Guidoga tahtnud koos olla, kaob tema kõrvalt ära ja see ongi hea, asjad saavad selgamaks. Järgmine Guido soov on, et lähimad naabrid elaksid temast kuue kilomeetri kaugusel, kuid samas oleks tore jõuda raekoja platsile viieminutilise jalutuskäiguga. Iseenesest annab seda korraldada ja ka neid inimesi, kel on Guidoga samasugused unistused, on piisavalt palju nii, et Guidol igav ei hakka, nappus võib tekkida vaid raekoja platsidest, aga miski pole võimatu. Lähme edasi. Guido seisab hea naiste õiguste eest ning soovib siiralt ja südamest, et tulevikus poleks enam palgalõhet meeste ja naiste vahel. Sellega langes tema kõrvalt veel umbes pool allesjäänud grupist ära, aga neid inimesi, kes on Guidoga endiselt samas paadis, on veel hulgaliselt. Ent Guidol on ka üks pikantne salasoov. Nimelt ihkab ta olla abielus kolme naisega, ta on heal järjel ja saab majanduslikus mõttes seda enesele lubada. Siinkohal on Guido nõus tegema mööndusi oma migratsioonialastele vaadetele, sest oleks ju põnev kui üks naine oleks kusagilt Aasiast, tõmmu ja salapärane nagu tuleleek! Nüüd langesid Guido kõrvalt ära veel enamus inimesi. Kuid siiski on jäänud täpselt neliteist inimest, kes saaksid ja tahaksid ja klapiksid koos elama Guidoga, olema tema naabrid, sõbrad, naised. See avastus tegi mu sõber Lambada nii rõõmsaks ja andis jõudu edasiseks.
"Sest kui isegi komplitseeritud Guido leidis enda kõrvale kolm naist ja üksteist sõpra, siis peab olema igaühe jaoks keegi!"
"See on küll tore uudis," pistsin vahele, et anda märku, et ma olen endiselt olemas, vahepeal ainult natuke tukastasin. See öine kõne oli kestnud väga pikalt, hakkas juba ahetama, laususin midagi kokkuvõtteks ja tunnustuseks:
"Siis on küll hästi."
"Mitte päris," lausus Lambada, kuulsin tema hääles nukrust, mis siis nüüd, kas ta enese jutt oli teda väsitanud? Või siis oli veel midagi, mida tal oli raske välja öelda?
"Jama on selles …" Lambada vaikis.
"Milles?"
"Selle uurimuse ja töö käigus olen ma ise muutunud liiga empaatiliseks, lausa sensitiivseks, näen inimesi läbi."
"See on ju hea!" Tahtsin sõpra kuidagi turgutada, empaatiat ei saa olla kunagi liiga palju!
"On hea ja ei ole," vastas ta. "Asi on selles, et ma olen nüüd justkui ülekvalifitseeritud. Ja minu andmebaas küll ei näita, et ma ise võiks endale armastuse leida."
"Igaühe jaoks on ju kuskil keegi …" pobisesin.
"Ei, minu jaoks ei ole. Aga noh, parem olla ise ja üksi empaatiline, kui tuimalt läbi elu rühkida."
Meie kõne hakkas lõppema, Lambada vajus ära, nüüd oleks ta pseudonüümiks sobinud Väsinud Labajalavalss. Veel viimase asjana laususin:
"Aga mina olen ju sinu sõber." Lambada jäi korra mõttesse, veidi see lohutas, aga mitte palju.
"Vaata, ega tegelikult ei ole." Kuulsin, kui raske tal oli seda öelda. Ja mul enesel hakkas nii raske.
"Kuidas siis ei ole?"
"Tuleb välja, et me olime eksinud."
"Kuidas siis?"
"Ma tegin sinu kohta kah ankeedi ära ja sellekohaselt me üldse ei klapi."
"Mis siis ei klapi!?" Üritasin ärritust maha suruda, me olime üle poole elu sõbrad olnud! Lambada kuulis selle kibeda tooni mu häälest ära, sest kuigi me polnud enam sõbrad, siis me olime omavahel rääkinud kokku tunde ja päevi!
"Juba see ei klapi, et tavaliselt paned sa ööseks, kui mul on kõige rohkem tarvis sulle helistada, telefoni lennurežiimile ja nimetad tagaselja mind lollakate tantsunimedega. Aga neid asju on veel."
Ei osanudki rohkem midagi lisada, kuid siiski:
"Sellepärast helistasidki mulle, et öelda, et me ei ole sõbrad?!"
"Mitte ainult," lausus Lambada. "Minu arvutuste kohaselt pole ka sinul ühtegi mõttekaaslast ega sõpra."
"Kuidas siis nii, kui sa just ütlesid, et sul on kõigile midagi, isegi sellele naabrimees Guidole oli 14 inimest!"
"Jah, talle oli, aga sulle hetkel ei ole."
"Mis siis teha?"
"Ega praegu polegi midagi teha. Kui mõni sulle sobiv inimene peaks tekkima, siis ma muidugi annan teada, aga hetkel on nii. Head vana aasta lõppu."
Toimetaja: Merit Maarits