Kui räägitakse koomiksifilmidest, siis esmajoones mõeldakse ikka Marvel ja DC superkangelastele, kuigi tegelikult on nende kõrval veel teisigi, paljuski isegi põnevamaid näiteid. Guillermo del Toro käe all valmisid kaks suurepärast "Hellboy" filmi, Robert Rodriquez ekraniseeris "Sin City" ja Edgar Wright tõi vaatajate ette sõgeda "Scott Pilgrim vs. The Worldi". Need on aga vaid tuntumaid näited, seda nimekirja võiks veel pikalt jätkata...

Üks edumeelseimaid tegijaid on aga režissöör Matthew Vaughn, kelle kaasabil on kinolinale jõudnud tänaseks juba kaks koomiksimaailma: 2010. aastal tegi ta esimese "Kick-Ass" filmi ja 2014. aastal alustas "Kingsmani" saagat. Kui esimene neist on tänaseks pigem unustuse hõlma vajunud, siis "Kingsman" on lühikese ajaga endale kõvasti fänne kogunud ja haaranud isegi seda publikusegmenti, kes muidu koomiksifilmide vastu mingit huvi ei tunne.

Värske, järjekorras kolmas film "The King's Man" laiendab sarja ampluaad veelgi. Senise spiooniparoodia juurest on liigutud edasi pseudoajaloolise sõjafilmi suunas, kasutades seejuures siiski kõiki samu vahendeid: kogu sündmustik on nihestatud ja koomiline ning valatud üle hüpervägivalla glasuuriga. Seega parimas mõttes blockbuster, mis ei üritagi kuidagi targem ega erilisem olla: eesmärk ongi lihtsalt saalisolija meelt häbitult lahutada ja sellega saab film veatult hakkama.

Tinglikult räägib "The King's Man" küll loo saaga aluseks oleva agentuuri Kingsman sünnist, kuid põhiosas on see hoopis täiesti jabur ja naeruväärne tõlgendus esimest maailmasõjast. Omal veidral moel on sündmustikku segatud nii Lenin, Rasputin, George V kui ka mitmed teisedki olulised persoonid, ent suuremat tõde kõigest toimuvast siiski otsida ei tasu. Muretult lüüakse kõik kaardid segamini ja ajalooliste faktidega mängitakse kui plastiliiniga, mida annab just oma suva järgi voolida. See aga ei mõju punnitatult, sest Vaughn ei taotle hetkekski tõsiseltvõetavust, kõik on mõnusalt ogar ja totakas.

Kui üldse, siis väärinuks stsenaarium väheke toimetamist: kahetunnises linateoses toimub rohkem, kui filmi päriselt ära mahub, seega võib ootamatuid piruette tegev lugu oma külluslikkuses vaatajat väsitama hakata. Samas ei tasu end sellest ka liialt morjendada lasta, sest kuna tegemist on ikkagi alternatiivajalooga, mitte tõsiteadusliku sõjafilmiga, siis võib vabalt ka mõningad üleliigsed detailid kõrvust mööda lasta. Ega sellest midagi lõpuks ei muutu, lõpuks on toimuv ikkagi suhteliselt sirgjooneline ning pisidetailid vaid rikastavad üldpilti.

Kogu filmisaaga suurim tugevus – mida saab värskes eelloos varasemast veel rohkem näha! – on kakluskoreograafia. Ehkki selles pole midagi tingimata uut, sarnaseid dünaamilisi võitlusstseene oleme näinud nii "John Wickis" kui ka mullu "Nobody's", siis "Kingsmanis" on taas jäetud kõrvale igasugune taotlus realismile. Pigem kalduvad need kaklused kung fu filmide tasemele, kus saadetakse korda ebainimlikku trikke, kuid see on lavastatud tõeliselt meisterlikult ja särtsakalt. Tõsi, avafilmi nn kirikukakluse vastu "The King's Mani" madin ei saa, kuid ei jää ka kaugele maha.

Kas "The King's Man" jääb pikaks ajaks meelde? Ilmselt mitte, aga sama saab öelda enamike suuremate kassahittide kohta. Kaks tundi mööduvad aga linnulennult ja saab nii nutta kui isegi mõne pisara poetada, kui isu on. Rõõm on aga ennekõike selle üle, et vähemalt praegu on kinosaalid veel avatud ning sellist nakkavat meelelahutust on võimalik vaadata kohas, kuhu sedalaadi filmid igiomaselt mõeldud on.

PS! Kõigil vandenõuteoreetikutel ja valeuudiselembestel inimestel soovitan "The King's Man" siiski vahele jätta, muidu võib tekkida tahtmine kellelegi kärbseid pähe ajada. Arvestades, et tõe kriteeriumiks on saanud "Youtube'ist vaatasin", võib "The King's Mani" nende silmis pidada otsekui entsüklopeedia lugemiseks. Haa!