Romaani "Madis Jeffersoni 11 põgenemist" saab kokku võtta kakukese sõnadega – pagesin eide käest, taadi käest, pagesin jänese ja hundi käest ja pagesin ka karu käest! Nagu ütleb raamatu pealkiri, et tegemist on Madis Jeffersoni üheteistkümne põgenemisega, siis nii ongi. Romaani peategelane põgeneb mitu korda kodust ema juurest, põgeneb korduvalt ja edutult, siis ka edukalt kodumaalt ehk Eestist, siis Ameerikast tagasi Eestisse ja raamatu teise poole üritab Madis Jefferson Nõukogude liidust põgeneda uuesti Ameerikasse, põgeneb vanglast, hullumajast, aga seda juba vähem edukamalt.

Raamatu tagakaanelt võib lugeda, et romaani tegevus põhineb tõestisündinul lool. Ja eks neid läbematuid inimesi, kes tunnevad vajadust kuhugi minna ega suuda ühe koha peal pikalt olla, on nii ajaloos kui kirjandusloos ennegi olnud. Ka Ekke Moor on suur põgeneja, kes põgeneb samuti oma ema juurest. Ekke Moorist võib aru saada, miks ta seda teeb. Põhjus on lihtne, Ekke Moori ema oli vägivaldne, ta oli oma poega kogu aeg peksnud ja lubas seda ka edaspidi teha. Me oleme ikka minevikus lugenud seda kui ilusat ja hella kujundit armastavast emast, kes ootab oma poega koju, tänapäeval nimetatakse sellist asja perevägivallaks. Ja on selge, et inimene tahab sellisest suhtest ja vägivaldsest keskkonnast eemale saada!

Seevastu Vahteri romaani tegelase motiivid jäävad hämaramaks. Ühelt poolt ehk ongi see mineku soov midagi seletamatut, veidi ehk obsessiivset, hiljem lisanduvad poliitilised ja maailmavaatelised motiivid, kuid ka need pole lõpuni selged. Nõukogude Eestis tagasi olles kuulab ta Ameerika Häält, kogub andmeid, teeb vaatlusi, mille kohta ta ise ütleb – "Ma nõuan nõukogude majanduse ümberkujundamist". Veidi salapäraseks jääb Jefferson kuni raamatu lõpuni, õhku jääb ambivalentne küsimärk, kas tegemist oli inimesega, kellel oli olulist informatsiooni ja mõtteid maailmakorralduste kohta, või siis ta lihtsalt kujutas seda ette, et ta kannab endas mingit olulist teadmist. Aga eks idiootide ja geeniustega juba on nii, et neil on väga raske vahet teha.

Tauno Vahter on avaldanud enne seda romaani jutukogu "Pikaajaline kokkusaamine", mis on väga vaimukas ja haarav ja soe raamat. Ka selles raamatus jätkab Vahter väga selgelt sama liini – tekst on kerge, peatükid lühikesed ja kompaktsed, seda raamatut on lihtne ja ladus lugeda, ta ei ole nõuks võtnud kõik ära rääkida, panna sinna meie ja teiste rahvaste kannatused ja mis kõik veel. See lihtsasti haaratavus on kindlasti üks raamatu suuri plusse, aga samas ka suurimaid miinuseid, sest lugu jääbki liiga ülevaatlikuks ja pinnapealseks ning nii ka peategelane, kes on sisemiselt suletud. Me ei kuule tema sisekõnet ja eriti mitte ka tema suust tulevat juttu. Madis Jefferson meenutab pigem meest, kes istub kuuri all, mõnikord koos naabrimehega, nikerdab ja nokerdab seal midagi, aga mida?

Ja sellest, et Vahter oma kirjanduslikku sahka sügavamale ja huvitavamasse pinnasesse pole surunud, on kahju. Potentsiaali võimsamaks looks on siin küllaga. Lugu algab aastal 1921 ja lõpeb aastaga 1990, selle aja sees on terve maailmasõda, vahetuvad valitsused, kaovad ja tekivad riigid. Maailmakirjandusest assotsieerub kohe William Boydi romaan "Üks inimsüda" kus peategelane on terve sajandi läbi käinud ja olnud pöördeliste sündmuste juures. Selge on see, et Vahteri soov oli just vastupidine, et on üks inimene rahva seast, kes liigub samuti sajandi läbi, aga temaga ei toimu eriti midagi, kui siis on südames rahutus, aga mis seda rahutust tekitab, jääb varjatuks. Jah, välist liikumist ja põgenemisi ja kinnivõtmisi selles loos on, aga peategelase hinge ning tema suhet maailma me ei näe.