Kuigi Salme kultuurikeskus on linnateatri rahvale suurepäraseks koduks seni, kuni õige kodu uue kuue saab, tekib soov linnateatrit külastada enamasti koos isuga minna vanalinna, kus sealsed hooned ja ruumid teatriskäigule mingi erilise hõngu ja maigu annavad. Seega oli rõõm kavast lugeda, et uut lavastust "Emigrandid" mängitakse just Hobuveskis.

Tõepoolest, "Emigrandid" sobib Hobuveskisse, kuhu sisenemiseks peab ronima kitsast trepist maa alla, suurepäraselt. Poola näitekirjaniku Slawomir Mrozeki 1970. aastatel kirjutatud tükk viib vaataja nimetamata Lääne-Euroopa linna ühte keldris asuvasse korterisse - kui seda üldse nii nimetada saab - ning kahe sinna emigreerunud mehe eluollu. Nagu selgub juba esimestel minutitel, on mehed ja nende maailmavaated äärmiselt erinevad ning tekib küsimus, miks nad üldse ühte ruumi sattunud on. Üks neist on paguluses poliitilistel põhjustel, teine on seevastu tulnud perele raha teenima ning ülejäänud lavastus keskendubki sellele, kuidas kahe mehe suured arvamused ja isiksused nii väikesesse ruumi ära mahuvad.

Lavastus voolas läbivalt humoorika alatooniga. Isegi olukord, kus üks tegelastest köis kaelas laual seisab ja enda elu lõpetada tahab, laheneb lõpuks nii, et paneb pigem muigama kui melanhoolitsema. Repliigiga "Sa ju just said palka!" - "Jah, aga raha ikka pole!" saavad samastuda ilmselt kõik eestlased, kes viimaste kuude jooksul Eesti Energialt arve saanud.

Huumori taga peituvad aga kahe tegelase ootused, lootused ja nende mitte täitumine, ahastus, et sellises situatsioonis üldse ollakse ning samas selle reaalsuse eitamine. Kui esimene vaatus paneb põnevusega jälgima, kui kiirelt rahajanus egoistlik ja matslik tegelane poliitilisel intelligendil harja punaseks ajab, siis teine vaatus, mis näitab, et aastaid on möödunud mitu, aga mehed istuvad samamoodi korteris laua taga, tekitab lausa ahastust. Miks on keegi olukorras, kus ta olla ei taha, niivõrd kaua?

Selles loos on aga kokku sattunud kaks saatusekaaslast, kes on sügaval sisimas sarnasemad kui esmapilgul võiks arvata. Mõlemad on saabunud võõrsile otsima ühte ja sama: vabadust. Ühe jaoks on olnud unelmaks vabadus mõelda ja öelda, mida soovib, teise jaoks vabadus lubada endale ja perele materiaalselt seda, mida vaja (ja rohkematki). Järsku on aga laual valus tõde – ka vabadus võib inimese oma vangiks muuta.

Kui ühe mehe kinnisideeks oli kirjutada raamat enda päris mõtetega, mida kodumaal väljendada poleks saanud, siis vabaduse saabudes kadus ka rõhutuse tunne, trots ning sellega koos ka sõna. Teine mees sai küll finantsilise vabaduse, kuid langes tänu sellele materiaalsete hüvede vangiks. Niisiis ootasidki mehed hädises keldrikorruse korteris õige vabaduse moodi vabadust, taludes teineteise erinevusi just sellepärast, et salamisi ennast teises ära tundsid.

Eraldi märkimisväärne oli näitlejatöö kõigi kolme osatäitja poolt. Tammearu, Raag ja Noormets sobisid rollidesse suurepäraselt. Eriliselt põnev oli jälgida Tammearu, kes lavastuse kahe vaatuse jooksul mõlemat karakterit mängis, ning neid vastanduvaid maailmavaateid niivõrd hästi publikuni oskas tuua. Teise vaatuse ajal tekkis isegi pisike kahtlus, kas esimeses vaatuses üldse nägime sama näitlejat teist rolli tegemas...

Näidates kaht paguluses olevat inimest, on "Emigrandid" lugu, millega saavad suhestuda eestlased tänapäevalgi, mil paljud meist välismaale õnne läinud otsima. See on lugu, mis annab äratundmistunnet ja on mõeldud olema vaatajale lähedal, nii otseses kui kaudses mõttes. Tooliridade ja lava vahel eristust põhimõtteliselt polnudki, otsekui olekski vaataja meestega koos laua taga ja küsimus kehtiks ka talle – millise vabaduse lõksus oled sina?