"Ronja, su lapsepõlv algab õige suurejooneliselt," lausus Loviis oma vastsündinud tütrele, seistes ise välgu tabamusel tekkinud haigutava kuristiku äärel. Seda, et ka Eesti noorsooteatri "Röövlitütar Ronja" algab õige suurejooneliselt, tõendab vaid üks pilk maast laeni ulatuvale lavale: mitmetasandilisele mänguplatsile, kus võib näha mägesid ja metsi, koopaid ja orge ning samblasse kasvavat röövlilossi.

Tormivalguse taustal ilmutavad end taevas tiirlevaid mardused, urgudest pistavad pea välja helendavate silmadega hallvanakesed, üle tormituulte kõlab Loviisi hundilaul.

Alates kasevihtadest, mis kodukolde ees kuivavad, lõpetades seentega, mis vargsi sügise saabudes maa seest välja ilmuvad – igast Kristel Maamägi lavakujunduse aspektist õhkub läbimõeldust ja tähelepanelikkust detailide suhtes. Ometigi on lavakujundus vaid üks väike osa uhkest visuaalsest vaatemängust.

Nukukunsti abil tuuakse ellu metsloomad ning erinevad põhjamaade folkloorist tuntud fantastilised olendid. Kamuflaaž-riideid kandvad nukujuhid muutuvad ise puuvõradeks ja -oksteks, mis õrnas suvetuules Ronja ümber õõtsuvad ning videoinstallatsioon aitab järge hoida muutuvatel aastaaegadel. Samal ajal ei lase sinakasroheline tuhm valguskuma koos sünge muusikaga unustada, et igal ajahetkel võib see müstiline ja seikluslik maailm muutuda tumedaks ja ohtlikuks. Mets on ähvardav, kuid just sellisena on see kodu, mille on endale valinud röövlipealik Mattis, kes oma seltsilistega küdeva kamina ette on kogunenud.

Siret Campbelli dramatiseering on täpne ja tekstitruu, järgib lineaarselt sündmuste käiku ning tõstab esile Astrid Lindgreni teose keskseid väärtusi: sõprust, vendlust, armastust, aga ka lapse iseseisvust ning julgust enda tõekspidamiste eest seista. Lugu kulgeb läbi tüdruku lapsepõlve, kuid keskendub peamiselt kahele aastale, mil leiavad aset röövlikuru ajaloo kõige ennekuulmatumad sündmused – verivaenlastest röövlijõmpsikate sõbrunemine ning kahe röövlikamba ühinemine ühe lipu alla.

Ronja lapsepõlve kujutati nukkude ja Priidu Adlase valgusemängu abil. Kümmekonnaks sekundiks langes punktvalgus ühele väikesele hetkele tüdruku elust, olgu selleks siis nukk-Ronja esimesed hüpped, tummi söömine või söögilaual tantsimine. Kes Lindgreni looga rohkem tuttav, võis tähele panna, et neis (peaaegu et fotoalbumit meenutavates hetkekogumites) leidus ka lavastaja ja dramaturgi omaloomingut; väikesi lisandusi, mis fantaasiamaailma elusaks ja ehedaks tegid, sest ega ühe röövlilapse kasvamine tavalise lapse elust kuigi palju ju erine. Põgusate, kuid värvikate sissevaadetega argiellu sai pikki ajaperioode kujutada tempokalt ja visuaalselt, ühtlasi pakkusid need vajalikku hingamisruumi. 

Lavastus oli väga musikaalne, sest eks ole Lindgreni raamatuski laulul eriline koht. Röövlid laulsid rõõmust, laulsid kurbusest. Viimasest läks eriti hinge talvelaul röövel Sturkase (Mart Müürisepp) esituses, kuhu laulusõnade autor Leelo Tungal oli kuhjanud kogu nukruse ja kammitsetuse, mis Mattise lossi asukaid külmadel ja rasketel talvekuudel tabas. Ennekõike seostus laul aga ema-armastusega. Loviisi hundilaulu kuulis Ronja iga öö enne uinumist ja nii jäi see ka Noorsooteatris Laura Kuke esituses esmalt kodusoojuse ja armastuse, hiljem igatsuse motiivina korduma kuni lõpuni välja.

Üleüldse paistis nii helikujunduses kui ka dramaturgias maad võtvat just Ronja suhe tema vanematega. Ka Liina Sumera ja Mikk Mengeli maagilisest heliloomingust, mis iseenesest oli kindlasti üks lavastuse tempokuse ja kaasahaaravuse nurgakividest, jäid minu jaoks kõlama just emotsionaalsemad noodid, mis seostusid kodu, helluse ja soojusega. Muidugi ei tasu heliloomingut ainult sellele taandada, kuna Sumera helimaailm oli tõesti ääretult rikas ja nüansseeritud, andes edasi kord kriiskavalt õudusfilmilikku atmosfääri, teinekord suvist seiklusjanu või metsa müstilist tõmmet, kuid üleüldisest helivärvingust kerkis ikka ja jälle pinnale kodukolde nostalgia. Ehk oli ka see üheks põhjuseks, miks Ronja suhe oma vanematega näis tähendusrikkam ja sügavam kui suhe Birkiga.

Kui Ronja esimesed lapsepõlveaastad lossis olid mööda saadetud ning saabus aeg minna avastama metsamaailma, muutus nukk inimeseks – röövlitütre kingadesse astus Doris Tislar.

Tislar oli Ronja rolli jaoks justkui loodud: tilluke ja nõtke, samas kiire, tugev ja julge. Eelkõige aga oli tunda näitleja siirast elu- ja tegutsemisrõõmu, mis nakatas tervet saali juba Ronja esimestest repliikidest peale. Huvitaval kombel jäigi üks Ronja esimestest lausetest, pealtnäha tühine "Või siis nõnda" mind etenduse lõpuni kummitama. Niivõrd palju teotahet ja energiat suutis Tislar sellesse väikesesse ütlusesse kokku pakkida.

Joosep Uusi Birkis olid samuti olemas kõiki poissi defineerivad iseloomujooned: julgus, võistlushimu, südikus ja abivalmidus, kuid ka (armu)kadedus ning kangekaelsus. Ometigi jäi mind närima lastevahelise suhte liigne kergus. Ei nendevaheline hoolimine ega kirglikud tülid omandanud päris neid kõrgusi, mida oleks ehk võinud ning eriti just Birki poolelt paistis kahe tegelase vahel haigutav kuristik pigem teismelise tusatujudena ja pinnapealse käte rapsimisena. Samas aga jäi ka dramaturgias puudu ruumist, mil õe-venna suhe oleks saanud välja areneda.

Ehkki kõik peamised Ronja ja Birki suhteid kujundanud sündmused olid laval olemas, tajusin korduvalt kiirustamist, neist üle jooksmist ja seda eriti teises vaatuses. Sellist aega, mille sai näiteks Mattis allikakaldal enda tütart taga nuttes, Birk ei saanud. Eriti jäi kripeldama noa kaotamise juhtum – ainus hetk raamatus, mil toimunut näidatakse just Birki silmade läbi ning lugeja saab täiel määral osa poisi kahetsusest ja hirmust õe kaotamise ees. Lavastuses lahenes see vahejuhtum aga iseenesest ning tegelase sisemaailm jäi avamata.

Mattise ja Ronja, isa ja tütre vahelised suhted on loo seisukohalt muidugi samaväärselt olulised kui Birki ja Ronja sõprus ning armastusest tütre vastu Leino Rei Mattisel puudu ei jäänud. Pigem juhtus vastupidine. Oli ilmselge, et Mattise rolliloome tugineski valdavalt sooja röövlipapa kujule, kes justkui ise väikese lapsena tütre ja naise tantsukepi järgi hüppas. Ehkki see on igati kooskõlas Lindgreni kirjutatuga, unustati selle kõrval ära, et Mattis on ka pealik ja autoriteet, kelle elatiseks on laastada ja külvata hirmu ning kelle vihahood terve lossi mürisema panevad. Lindgreni tegelase mitmekülgsus avaldubki nende kahe rolli – röövlipealik ja isa – kooseksisteerimises. Seda esimest aga päriselt nähtavale ei ilmunudki.

Olgu siinkohal vahemärkusena öeldud, et need on vaid täiskasvanu kriitikanoodid lavastuse kohta, mille peamiseks sihtgrupiks on koolilapsed, minu nähtud etendusel valdavas osas algkoolist. Mattise praegune rollilahendus pakkus igal juhul palju koomilisi situatsioone, mis said muidugimõista sooja vastuvõtu osaliseks ning vaevu saab näitlejaid ja lavastajaid rolli kompromiteerimises süüdistada, kui paari nüansi ohverdamine aitab laste tähelepanu peaaegu kolmetunnise (!) lavastuse jooksul teravana hoida ning mis tegelikult peamine, neile rõõmu pakub.

Analoogne rollide duaalsus iseloomustab tegelikult ka Loviisi, ehkki ema ning röövlikamba moraalse juhi vahel võib-olla nii suurt lahkheli ei teki. Loviis on tugev ja tark naine, kes lapse kasvatamise kõrvalt kogu röövlikampa ohjes hoiab ning hoolitseb selle eest, et elu lossis täiesti pea peale ei kukuks. Kui esialgu tajusin Laura Kuke Loviisis rapsakust ning ei leidnud seda sügavat sisemist rahu, mida Lindgreni Loviis alati endaga kaasa tõi, siis etenduse jooksul muutus Kuke tõlgendus südamelähedaseks. Ehk on see veidi lõbusam, nooruslikum ja temperamentsem, kuid seda elulisem ja usutavam. Igal juhul tundesügavusest ning kangusest naises puudu ei jäänud ning kui Kukk oma hääle meeste peal tõesti maksma pani, vaikis terve saal.

Viimaks pole võimalik mainimata jätta Kolu-Peri, vana röövliätti ja lavastuse säravamait tähte, keda kehastab grimmi all sisuliselt äratundmatu Risto Vaidla. Vaidla metamorfoos ligi 80-aastaks vanameheks oli imetabaselt tõetruu, kuid veelgi enam jäi meelde üleannetu läige tegelase silmis, mis kutsus vanust trotsides ikka lõbutsema ja elatud röövlielule rusikat viibutama.

Tervikuna töötab "Röövlitütar Ronja" igal tasandil… ehkki seegi on alahinnang. Teose lavamaailm on niivõrd rikas ja vaatemänguline, et pea igast lavastuse komponendist on loodud iseseisev kunstiteos; ometigi on Taavi Tõnisson suutnud kogu ansambli harmoneeruma panna.

Lavamaailma atmosfäär kattub ideaalselt Lindgreni maailmaga ning need, kel silme ees Ilon Wiklandi illustratsioonid, võivad samuti tõdeda, et armsaks saanud pildid on teatrikeelde tõlgitud ilma kadudeta. Kuid mis kõige tähtsam – loo süda pole kõige selle rikkuse all kaduma läinud. Sõpruse ja perekonna eest tasub võidelda, kuid tasub maha matta ka eelnevate põlvkondade roostetama läinud sõjakirved.