Millal puutusite "Röövlitütar Ronjaga" kokku esimest korda?

TT: Olin siis laps, nii 8- või 9-aastane, kui meile koju tekkis raamat, kuhu olid kokku köidetud "Vennad Lõvisüdamed" ja "Röövlitütar Ronja". Mõlemad lood said ka kohe läbi loetud. Ootasin pingsalt koolivaheaja algust, et lemmikud uuesti üle lugeda. Suvel olin tihti vanaema-vanaisa juures Tõrvas, Pokardi ürgoru veerel. Ja just seal ürgorus olen ma hüüdnud oma kevadhüüdu, püüdnud metshobuseid (kes tegelikult olid naabrite lehmad), põgenenud metsmarduste eest, roninud ojapervel olevatel libedatel kividel ja ka ojja kukkunud. 

DT: Esimest lugemist ei mäleta, aga kusagil 12-aastasena tegime kooliteatriga Ronja loost katkendeid. See tunne, et oled väike laps, kes jookseb mööda kaljusid ja metsi, ja otsid oma tõde – see oli vägev. On praegugi.

JU: Mäletan filmist metsmarduseid. Linnupealisi harpüiasid, kes paistsid oma terroris isegi ilusad.

Astrid Lindgreni lugu on liigutav, naerutav, seikluslik ja mõtlemapanev. Mida lavastuses või teie tegelaskujus on kõige rohkem?

TT: Lavastuses on nii seiklust, huumorit kui põnevust. Aga on ka nukrust ja kaotusevalu. On suuri probleeme ja rõõmsaid leppimisi.

DT: Meie lavastuses on elulisust mitte vähem kui elus endas. On suuri tundeid ja ootamatuid keerdkäike.

JU: Minu tegelane on väga meelekindel ja uhke. Tal on minuga võrreldes väga vähe küünilisust ja selles mõttes võin teda imetleda.

TT: Lindgreni lood on suured seepärast, et tema tegelased tegelevad päris tunnete, päris probleemide ja päris suurte maailmaoluliste asjadega. Tema tegelased on siirad, kirglikud, julged ja inimlikud. See tähendab, et nad eksivad vahel. Ja veel – tema tegelased on õppimisvõimelised. Võib olla mitte kõik, aga enamik. Veel puudutab mind väga, et tema lapstegelased ei ole lapsikud. Nad on väikesed inimese, kelle elatud elu slepp on küll lühem ja kogemuspagas väiksem, kuid nende mõtted, tunded, tahtmised ja käitumine on liigutamapanevalt tõelised.

Laval on koos inimesed ja nukud. Kas võtate nukke võrdväärsete partneritena?

JU: Muidugi võtan. Ma ise ei ole veel nukkudega mänginud ja lavastuses mul seda võimalust ka pole. Kui teised proovis nukkudega stseene teevad, on neil tavaliselt mingi varjav kostüüm, et nukk fookuses oleks. Aga minul on just väga lahe vaadata nende tegevust ilma selle varjamiseta.

DT: Nuku peale olen alati kade. Neil on voli käituda, kuidas nad tahavad ja millegipärast tuleb see neil alati palju loomulikumalt välja kui ükskõik mis tegelane, keda ma parasjagu mängin. 

TT: Minu seisukoht on siin väga selge – igal juhul on nukud võrdväärsed partnerid. Nad on orgaaniline osa sellest lavastustervikust. 

Kas seiklus virtuaalkeskkondades on võrreldav seiklusega lavale ehitatud ürgses metsas? Robloxis võib ju ka metsa ehitada ja seal kohatud tegelased võivad olla vägagi ohtlikud?

JU: Sõltub. Mõne arust mitte. Mina olen ühe arvutimängu puhul tundnud, kuidas virtuaalne on juba põnevam kui reaalne. "Matrixi" inspireerinud Jean Baudrillard ütleks – ja film nõustub temaga –, et enamus inimesi eelistakski tehislikku reaalsele. Päris lollakas idee tegelikult ju ehitada reaalsusest selline vari, mis meile rohkem meeldiks kui asi ise.

TT: Olen kindlalt seda meelt, et virtuaalkeskkonnas kogetavad seiklused ei ole võrreldavad nende seiklustega, mida saab päriselt läbi elada. Teater ja virtuaalne reaalsus on kaks väga erinevat meediumi. Teatris saab inimene looduga ja loodavaga vahetuma kontakti, tundub mulle. Miks? Sest viibitakse ühes ruumis, tajutakse ruumis tekkivaid lõhnu, värve, lähedust. Energiatulva, mis tuleb lavalt ning liigub publikust lavale. Tekib kontakt. Virtuaalses reaalsuses seda kontakti sellisel kujul ei teki.

Ka arvutimänge mängida võib olla põnev. Kui visuaalses mõttes teater ka ei suuda veel arvutimängude graafikaga võistelda, siis kaasaja teater kasutab juba uskumatuid vahendeid! Kui nii võtta, on iga lavastus, kus kasutatakse projektsiooni, omal moel liitreaalsus – saavad kokku muinasjutuline ja metafüüsiline ning reaalne. Kummalisel kombel harmoneeruvad need väga hästi!

DT: Ei ole võrreldavad minu jaoks. Päriselt käega katsutav ei saa kunagi olla samaväärne, mis silmaga läbi ekraani nähtav. 

Ronja ja Birk on lavastuses südamesõbrad. Kas poisid ja tüdrukud saavad olla sõbrad? Oli teil lapsepõlves mõni vastassoost sõber?

JU: Ikka oli. Ilmselt mingis vanuses on see raskem. Ma millegipärast arvan, et mehed vastavad pigem "ei saa", aga naised arvavad vastupidi.

TT: Olen tulihingeliselt seda meelt, et parimad sõbrad saavad olla erinevast soost. Sõprus on miski, mis ei küsi sugu ega vanust. Kasvasin üles Tartus, meil Rõõmu tänavas elas palju ühevanuseid lapsi, nii poisse kui tüdrukuid. Oli teatud mänge, mida sai mängida ainult poistega. Aga suur osa mängudest olid hoopis põnevamad, kui tüdrukud ka kambas olid. Kas mul oli tüdrukutest sõpru? Muidugi oli! Kas see põhjustas narrimisi? Ei mäleta küll. Pigem on meeles, et teatud vanusest alates oli keerulisem koos mängida, sest plikad kasvasid kiiremini suureks ja tahtsid rohkem omaette kihistada ja jalutada. 

DT: Mul on vanem vend. Seetõttu oli mul palju poistest sõpru. Nii, et saan öelda, et võivad. Ja peavadki.

Armastus – paljusid paneb selle sõna kõvasti välja ütlemine punastama, te lubate seda lausa lavastuse kodulehel. Millisest armastusest on jutt?

DT: Juttu on sellest päris armastusest, mis on tingimusteta. Suured tunded teevad meid haavatavaks ja see võib tunduda ohtlik. Sellepärast häbenemegi. See on kaitserefleks, ma arvan.

JU: Ma ei tea, miks häbenetakse. Ennast haavatavaks teha ongi ohtlik, sest võib haiget saada. Ronja ja Birk armastavad teineteist, kuid nad ei ole Romeo ja Julia. Paralleel on küll ilmselge tekkima, aga nende armastus ei ole romantiline. See on agapè armastus (isetu ja vaimne armastus, PE).

TT: Üha enamad inimesed kasutavad sõna "armastus" igapäevaselt. Midagi on selles väga toredat. Aga natuke hirmutavat ka. Tekib mure, et äkki devalveerime selle sõna ära? Armastus on see, kui sa asetad teise inimese vajadused ja soovid enda omadest ettepoole. Kui sa hoolid teisest inimesest niivõrd, et sinu enda soovid ja tahtmised ei loe sulle esimesena. Ronja loos on palju armastust. Lapse armastus oma isa ja ema suhtes. Isa ja ema armastus oma lapse suhtes. Sõprade vaheline armastus. Armastus keskkonna vastu. Armastus õigluse vastu.

Lavastus räägib ka südamehäälest. Mis see on?

DT: Südamehääl on see, mida ainult sina ise kuuled. Selle häälega ei saa keegi teine vaielda.

TT: Südamehääl ehk südametunnistuse hääl ehk meie sisemine "mina", kellega pidevas dialoogis oleme. Öeldakse, et inimene teeb instinktiivselt alati vahet "õigel" ja "valel," aga alati ei suuda me tegutseda "õigesti", sest "valesti" on hetkel kasulikum. Siis käivitubki südamehääl nagu ruupor, mis pasundab, et teeme valesti. Mattis teab oma südames, et Ronjal on õigus ja Birki pantvangi võtmine on absoluutselt vale. Vaatamata sellele, et tema südamehääle ruupor on põhja keeratud, ei suuda Mattis asju õigesti lahendada.

JU: Ma enda südamehäält eriti ei kuulegi, sest see sosistab. Ajalehed, Youtube, kohustused, halvad harjumused – kõik karjuvad sellest lihtsalt üle. Vaid mõnes vaiksemas kohas olen südamehäält kuulnud.

Nii Ronjal kui Birkil oli suhe vanematega keeruline. Mida on teil suhetest oma vanematega lavastusse kaasa võtta?

TT: Minu vanemad andsid mulle palju vabadust. Ka siis, kui nad mu tegevusi heaks ei kiitnud. Minusse usuti. Ja usutakse täna ka. See on mind aidanud, kannustanud ja tekitanud ka vastutustunde – tahte olla oma vanematele hea laps isegi praegu, täiskasvanuna. Mu vanemad on alati andnud mulle hingamisruumi ja toetanud mu valikuid. Kandvaks jõuks on alati olnud armastus ja usaldus.

Mulle tundub, et Ronja ja tema ema suhe on sarnane. Ronja isa Mattis on isa, kes "lõdiseb" armastusest oma lapse vastu, Ronja on tema elus kõige olulisem. Ometigi kujunevad just Ronja ja ta isa suhted kõige keerulisemaks liiniks kogu loos. Mõlemad on kanged kivid, kes teineteist üdini armastavad. Aga maailma asjadest on neil kujunenud erinevad arusaamised ja selle pinnalt tekivad konfliktid. Õnneks on Mattis siiski tugev õppimisvõimeline mees, kes peab lihtsalt asjade üle pisut järele mõtlema, siis suudab ta enda uhkuse alla neelata ja tuletada meelde, mis elus tegelikult oluline on. Ronja on sarnane. Mõlemad on tulised karakterid.

Lavastust luues olen palju mõelnud enda vanematele ja lastele ja sellele, milline vanem ma ise olen. Ronja looga tegelemine on tekitanud tunde, et tahaksin olla parem inimene.

DT: Vanemad jäävad oma lastele alati vanemateks. 

JU: Ronja vanemad on sama palju kangelased kui peategelased. Kas ma näen oma vanemaid nüüd kuidagi teistmoodi? Ilmselt saan andestada neile nende vead, sest pidid nad ju kogu aeg improviseerima.

Lavastuses kõlavad Liina Sumera muusikale ja Leelo Tungla sõnadele loodud laulud. Kui oluline on muusika, suunamaks publikut enda soovitud radadele?

DT: Muusika aitab luua maailma, mida vaikuses oleks raskem näha või tunda. See toob siseilma paremini esile. Hetkel kuulan hispaaniakeelset baila-baila-muusikat, mis tõstab tuju ja aitab pikkade proovide vahel lõdvestuda.

JU: Muusika annab tohutu tõuke, paneb mõtted teistmoodi tööle. Täiesti ausalt – kui tulen tööle, kuulan mõnikord death metali või Kate Bushi. Teeb tuju heaks.

TT: Muusikal ja lauludel on lavastuses väga oluline roll. Liina loodud muusika toetab me peategelase arenguliini, loob atmosfääri, kandes endas erinevaid teemasid, emotsioone, vahel toetades, vahel kontraste luues. Muusika aitab jutustada lugu, mida tahame publikuga jagada. Leelo kirjutatud sõnades on sees eht-lindgrenlik lihtsus ja vägi, mis haakuvad meie peategelase ja ka teiste tegelaste läbielamiste ja armastuse, rõõmude ja hirmudega. 

Proovideks valmistudes kuulasin palju põhjamaist folkmuusikat ja eepilist filmimuusikat. Ja erinevaid loodushääli. Meie lavastuses on keskkonnal suur tähtsus, soovin, et lavastusse jääks palju õhku, tahan anda ka publikule aega märgata ja tunda. Võiksime elus selleks rohkem aega võtta – et märgata ja tunda loodust ja inimesi enda ümber, nautida aastaaegade vaheldumist. Mitte kurta vaid tegutseda!

Mis on mitmekihilises loos teie jaoks see peamine, mille pärast ette võtta raamat või tulla lavastust vaatama? On need erinevad põhjused?

JU: Peamine üldistus on see, et kõik kultuurid kalduvad ühel hetkel jänni jääma ja peavad uuenema, nii on see määratud. Kuidas ja kas nad seda suudavad, on teine asi.

TT: Mulle tundub, et tuleks teha mõlemat – lugeda raamatut ja tulla ka lavastust vaatama. Teemad, millega see lugu tegeleb, on nii raamatus kui lavastuses samad. Oleme kunstniku ja kogu loometiimiga proovinud selle imeilusa loo teatrikeelde tõlkida, leida üles tegevuslikud impulsid ja tegelasi käivitavad motivaatorid. Oleme inspireeritud Ilon Wiklandi illustratsioonidest. Oleme vaimustunud selle loo tegelastest ja keskkonnast.

Loviis, Ronja ema, ütleb: "Kui sulle on kasukasse täid siginenud, siis ei aita virisemine! Tuleb midagi ette võtta!" Ma tahaksin ka osata elada nii, et suudan midagi ette võtta, mitte kurta. Tunda rõõmu nii elust kui igast ette tulevast katsumusest. 

Lugu Röövlitütar Ronjast on sümboolne muinasjutt uue ajastu saabumisest. Sajandeid on Mattise metsas elatud samamoodi, sajandeid on Mattise järel saanud röövlipealikuks järgmine Mattis ja siis sünnib ühel tormisel ööl tüdruk ja miski pole enam endine. See on lugu julgusest, armastusest ja hoolimisest. Lugu õiglusest ja südamehäälele truuks jäämisest. 

Lugu on lisaks kõigele ka väga visuaalne. Muinasjutulises, karmis ja karges põlislaanes elavad müütilised ja müstilised olevused kõrvuti tavaliste inimeste, loomade ja lindudega. See kooslus on ainulaadne ja kordumatu, samas nii lihtne, orgaaniline ja kokkusobiv. Kas te olete kunagi proovinud hüüda kevadhüüdu? Kui veel ei ole, siis tuleval kevadel kindlasti proovige! 

DT: See on imeilus ja eluline lugu. Sellepärast oleks patt sellest ilma jääda.