Juhan Liiv on üks nendest luuletajatest, kelle loomingust teab üht-teist iga eestlane, kuid tihti ei suudeta seda autoriga seostada. Liivi eneseirooniaga kirjutatud "Oleksin ma luuletaja" tundub mõjutavat seda, milline on tema teoste kättesaadavus raamatupoodides. Kui teie isiklikus raamatukogus ei peaks Liiv esindatud olema, siis füüsilisel kujul tema teoseid poest naljalt ei leia. Eesti Noorsooteatri lavale jõudud EMTA 30. lennu bakalaureuselavastus annab hea võimaluse Juhan Liivi loomingu mõistmiseks ja mõtestamiseks.

Lavakunstikooli 30. lennu tudengid käivad lavastuses "Sihtisid pole sel sillal" Liivi elu ja loomingu radadel. Lavastaja Mirko Rajase ja dramaturg Indrek Koff on stsenaariumisse tundlikult kokku põiminud katked luuletaja kirjavahetusest, kaasaegsete mälestused ning viited Liivi-uurimustele. Lavateosesse on jõudnud ka tudengite Liivi teoste tundmaõppimisel tekkinud mõtted. Ühiste otsingute tulemus päädib laval üle kolme tunni kestvas etenduses. Lavastuse visuaalne külg köidab juba enne sõnalise poole avaldumist – minimalistlik lavakujundus ja näitlejate ühtsust rõhutav monokroomsetes toonides kostüümivalik haakuvad Liivi kurvast elusaatusest rääkiva looga.

Tähelepanuväärne on, et neiud kannavad püksseelikut, mis jõudis tänapäeval tuntud kujul moepilti 1930. aastate algul, mil seda riideeset peeti feministide garderoobi kuuluvaks. Antud juhul võiks seda vaadelda kui viidet Liivi jutustusele "Vari" (1892), milles luuletaja võtab teravalt sõna soolise ebavõrdsuse suhtes – "Imeline sugudevaheline vahetegemine, kus mehele kõik on lubatud, naine üksi kannatajaks jäetud".

Kunstnik Illimar Vihmari lavakujundus mõjub lihtsusega, näitlejate mäng leiab suuresti aset lihtsal puitkonstruktsioonil, mis meenutab eestlaste traditsioonilist rehielamut. Kasvas ju luuletaja üles kodutalu tagasihoidlikes tingimustes ja seisis tihti silmitsi kasinate võimalustega. Kõlama jäid Liivi kibedad sõnad – "Kellele pärandan oma paja, lusika ja klaasi?" Tuntud kuuekinkimise loo järgi läks luuletaja ainuke pintsak Estonia teatri rajamise toetuseks.

Etendust vaadates tabasin end paaril korral mõttelt, et Liivi tekstid oleksid ehk võinud ka visuaalselt esitletud olla. Sõnade võlu ja valu oleksid siis mitme meelega tajutavad olnud. Kuulda sai Juhan Liivi kirjade katkeid Liisa Goldingule, kellega luuletaja oli pikemas platoonilises kirjavahetuses. Sõnade teele saatmist ilmestasid õhus näitlejate poolt lendu paisatud paberilehed, mis otsekui otsisid teed õige adressaadini.

Igatsuse ilu pani luuletaja niigi tundliku meele suure amplituudiga ohtlikult kõikuma ja mida tungivam oli kirjade sisu ning suuremaks muutus neis olev kurvastus, seda hoogsamalt võis paberit õhus lendlemas näha. Emotsionaalset žesti saatis karjumiseks paisuv teksti esitamine, aga Liivi mõjusaid luuleridu toodi publikuni kohati ka õige tasa, sõnade sosistamisel moodustunud kajad panid kuulaja kõrva teritama ja tekkinud helinüansside järele haarama ning nendest omakorda sõnu otsima.

Juhan Liiv oli Liisa Goldinguga kirjavahetust alustades 20. eluaastate alguses, seega sama vana kui lavakunstikooli tudengid praegu. Noorte kirjavahetus peeti aastatel 1885–1893 suuremate ja väiksemate pausidega, sellesse perioodi jäi ka luuletaja närvihaiguse süvenemine ja tema eluga toimetulek raskenes veelgi. Liivilt on säilinud 110 kirja, vastuseid kahjuks mitte.

Noored näitlejad seisavad Liivi elutraagikas kulgemises silmitsi keerulise ülesandega, kuidas leida endas üles need veel – muidu aastakümneid nõudvaid – vähesed kihid, mis võimaldaksid Liivi saatnud valu näidelda. Kuidas saavutada veenvus, olla õpingute käigus omandatud tehnilistest oskutest mänguliselt üle ja vaatajas adekvaatseid tundeid tekitada? Siin tulevad appi loojahinge tundlikkus ja kirg, need on Liivi ja noorte näitlejate ühisosa, suhestumine õrna loojanatuuriga ja kirg oma tööd teha. "Kui sul kedagi ei ole, keda armastada, omaseks nimetada, [—] siis vali [—] töö!" Kirjutab Liiv lühijutus "Vari". Töö kui pääsetee ja põgenemine – võimalus elu talutavaks muuta, noorte näitlejate puhul ennast teostada.

Kursusekaaslaste ühiste õpingute käigus tekkinud head klappi oli tunda nii trupi kooskõnelemises kui -liikumises. Elusuuruse teatrinukuga lava jagamisel sai rühma- ja partneritutunnetus igati proovile pandud. Tööd nukuga oli huvitav jälgida, sellele osaks saanud käevangu võtmine pani mõtlema, kumb osapool oli siis ikkagi juhi rollis? Võluv oli jälgida Tuuli Maarja Põldma ja Hardo Adamsoni keskendumist nukule, selle hingestamist. Kui väljendusrikkad olid luuletaja paljad, liikuma pääsemist ootavad jalad!

Liigutavalt mõjus lavastuse lõpuosa – väsinud Juhan on lahkumas, ta on väikese lapse kombel hellalt süles noorel naisel, kes (Merlin Kivi) laulab. Näitlejanna loodud viis Liivi luuletusele "Õhtu" jääb teeleasujat saatma ja hoiab publikut lummuses veel siis, kui kõik laval on jäänud hästi tasa.