Eesti Noorsooteatri väikese saali lavale jõudis lavakunstikooli 30. lennu bakalaureuselavastus. Kolmetunnises lavastuses laotatakse publiku ette luuletaja Juhan Liivi elu. See pole lugu ainult kirjandusest ja luulest, vaid enese kaotamisest ja selle leidmisest, armastuse mõrkjast valust, töötahtest ning depressioonist. 

Lavastus viis mind justkui tagasi gümnaasiumipinki, aega, mil kirjanduse õpetaja tutvustas Liivi loomingut ja elukäiku. Lisaks tema tuntuimatele luuletustele jäi paratamatult suuremale osale minu klassikaaslastele meelde ilmselt luuletaja kurb elusaatus. 

Lavastuse esimene vaatus keskendub suuremas osas Liivi luuletajakarjääri algusele ja loomingule. Heidetakse pilk luuletaja pingutustele, et teda üldse tõsiselt võetaks. Teises vaatuses võetakse luubi alla kirjaniku elu kurb periood Tartu vaimuhaiglas. 

Võin öelda, et minu ettekujutus Juhan Liivist ei erinenud sugugi palju tudengite kujutatust. Kuulsate kirjanike kannatused ei tohiks olla sugugi võõrad, kuid Liivis on miskit, mida iga eestlane teadma peaks. Huvitava tõsiasjana jäin tõepoolest mõtlema ka juba etenduses esitatud küsimuse üle, et Liivi looming sai populaarseks alles pärast kirjameistri surma ning tegelikult on tema loometööd meile kujutatud teiste arusaamade ja uurimuste pinnalt. Ent kindlasti tuleb lavastusest suurepäraselt välja, et eesti keel ning kodumaine meel oli Liivi südameasi. 

Samas mõistan ma jällegi, et kõikide inimeste elulugusid ei peagi teadma ning rasked kannatused tabavad eluteel meid kõiki. Siiski ei võta see ilmselt kelleltki tükki küljest saada teada ning mõistmaks oma ajast ees olnud poeedi elu. 

Ei saaks öelda, et lavastus tegeleb teemadega, mis tänapäeva ühiskonnas enam aktuaalsed ei oleks. Olenemata 19. sajandi tervishoiupoliitikast on tänapäeval ehk isegi sagedasem nähtus vaimse tervise probleemid. Kuigi hetkel räägitakse sellest avatumalt, siis probleemi tuum pole kuhugi kadunud. 

Mõtlema pani ka ühe näitlejatudengi mõttelend Ida-Virumaa endise narkomaani paralleeli kohta. Täpsemalt oli näide ühest kohaliku küla eluheidikust, kes käib räbalalt riides, korjab teeservalt pudeleid ning suundub hiljem enda paneelmajja. Mitte keegi ei tea selle inimese tausta, tema hobisid ja võib-olla isegi nime. Õhku paisati küsimus, et ehk võis Juhan Liiv tunda sama – maailmast eraldatud hullumeelne kirjanik, kes loob sahtlisse südantlõhestavaid tekste, millest saavad hiljem Eesti kultuuriloo alustekstid. 

Leian, et lavakunstikooli tudengid said väga hästi hakkama ning mahukas uurimistöö Liivi elust jõudis nii nende kui ka vaatajate teadmistesse. 

Olen kindel, et "Sihtisid pole sel sillal" on etendus, mis võiks olla kohustuslik vaatamine kõikidele gümnasistidele ning rangelt soovituslik teistele kultuuriloo armastajatele. Küll aga olen seisukohal, et oma sünguses ei pruugi see tükk kõigile sobida. Ilmselt peab olema endal juba varasem huvi Liivi loomingu või elukäigu vastu, ent ka see ei ole tegelikult ainuke põhjus. Isegi mina, kes ma olin koolipingis Liivi loomingu ja eluga napilt tutvust teinud, sain teada palju rohkem. Eriti toredaks tegid lavastuse muusikalised etteasted ning vahepealsed arutlused, mis viisid nagu koolipinki tagasi.

Heidutada ei tohi end lasta ka noorsooteatri nimest või sellest, et lavastuse kesksel kohal on nukk. See peidab endas palju enamat ning pealegi on nukk väga sarnane päriselu inimesega. Au ja kiitus nukumeistrile ning noorte tudengite meisterlikule käetööle panna ka elutu nukk keset lava elama.