Urmo Rausi järelhüüe. Lapin lõvisüda
![Leonhard Lapin](https://i.err.ee/smartcrop?type=optimize&width=1472&aspectratio=16%3A10&url=https%3A%2F%2Fs.err.ee%2Fphoto%2Fcrop%2F2022%2F03%2F03%2F1381079hf800.jpg)
Kuigi Leonhard Lapini nimesse on kodeeritud nii lõvi (Leo ladina keeles lõvi) kui jänes (Lapin prantsuse keeles küülik) ei ole kahtlust, et Lapin oli lõvisüda.
Suured kunstnikud ongi alati olnud ka suured kodanikud, kes on muretsenud mitte ainult oma väikese leivapalukese, vaid ka välja astunud õigluse eest. Tundliku hingega kunstnikuna elas Lapin läbi ühiskonnas toimuvat ja julges ka ühe väheste eesti kunstnikena alati avaldada avalikult oma arvamust. Tema sõnal oli kaal ja oma arvamus oli Lapinil alati. Ta ise oli institutsioon ja nii lahkus Lapini näol meie seast lisaks andekale kunstnikule, üks olulisemaid kunstnikkonna eestkõnelejaid. Tema järel on suur tühi maa.
Ikooniline ja tuntud on Lapini totalitarismi sümbolitega provokatiivne graafika nõukogude aja lõpust, kuid tema võitlus totalitaarsuse vastu sellega ei lõppenud.
Lapin lõi kaheksa aasta eest Krimmi annekteerimise järel kollaažide seeria Putinist. See põrgulik Lapini visioon tundub tänases kontekstis kui varajane hoiatus hullunud metsalise valla pääsemise eest. Lapini valvsus tähendas ka seda, et ta alati reageeris. Täna oleks Leo loonud kindlasti meie oma "Guernica". Selles pole kahtlust, kuid seda Picasso "Guernica" Lapini versiooni võivad kõik, kes tema loomingut tundsid, vaimusilmas nüüd vaid ette kujutada.
Mõne aasta eest, kui Hispaania võimud represseerisid katalaane ja Euroopa Liidus hoiti Hispaania kritiseerimisel ametkondades väga madalat profiili, võttis Eesti Inimõiguste Aastakonverentsil (2018) Kataloonia kaitseks ainsana sõna Leonhard Lapin. Ta pühendas lisaks oma ettekandele katalaanidele ka luuletuse ja valmistas kataloonia veinitünni laudadest kunstiteose. See teos on minu käes hoiul ja andsin lubaduse see Barcelonasse toimetada ning väärikale kohale panna. See saab tehtud ja pidu – nagu Leo soovis – Barcelonas tuleb.
Lapin oli ka peolõvi, mitte jänes. Seda teavad kõik.
Lapin armastas väga Eestimaad ja ükskord ütles ta mulle omavahel, see oli vist Pronksiöö aegu, et ta on nõus vajadusel kodumaa eest surema ning pintsli asemel relva haarama.
Leonhard Lapin ei ole loomulikult surnud, vaid tema elu alles algab. Ars longa, vita brevis.
Toimetaja: Kaspar Viilup