See on tõesti suur jälg, mis Lapin Eesti kunstisse jättis, tõdes Helme.

"Aga ta ei jätnud oma jälge ainult kunstnikuna, vaid ka kunsti- ja arhitektuuriajaloolasena. Esimene kokkuvõttev kirjeldus meie 60ndate-70ndate avangardist oli Lapini kirjutatud ja Soomes 1996 välja antud. Ükski selle perioodi uurija ei ole Lapini kirjutistest mööda saanud."

Leo oli väga kirglik, meenutas ta.

"Tema loomus oli kirglik, ja mitte ainult selline õhku lendav kirglikkus, vaid fundamentaalne kirglikkus. Ta võis kahes-kolmes-neljas suunas mõelda, aga see struktuur oli ühesugune, kuidas ta mõtles."

Helme sõnas, et tal oli rõõm jälgida Lapini tegevusi ka päris 70ndate alguses – kõiki tema Vene konstruktivismi ja suprematismi ideid, mida ta tema sõnul siiralt raius.

"Samas võis ta paar aastat hiljem mõtiskleda Kaug-Ida kultuuride üle. Ta on ise kirjutanud raamatu tühjusest, ehk isegi kaks. Ta oli kohutavalt avatud. Tal jooksis maailm sülle nagu igaühele ei jooksnud."

Lapin hindas kõrgelt ka vaimsust.

""Ta rääkis igas asjas kõrgest vaimsusest. Isegi noorest peast, kui see vaimsus oli defineeritud teistmoodi. Aga mida vanemaks ta sai, seda enam pidas ta seda silmas. Ta täitis tühjuse, millest ta kirjutas ja mida pidas kunstis ja mõtlemises oluliseks, vaimsuse mõttega."

Helme rääkis, et kui Lapin kõneles, siis ta oli väga lahvatav ja veenev.

"Ta rääkis nagu loosungitega ja tungis oma jutuga naha alla. Tundus, et temas on võitlejahinge, aga ma ei pannud tähele, et temas oleks olnud diktaatorihinge. Ta oli hingelt erakordselt jõuline inimene, aga selle taga oli ta väga heasüdamlik. Ta hoidis oma sõpru. Need, kes tal noorest peast olid – mis sellest, ta vahepeal nendega vaidles – need ka jäid ta ellu."