Kalm märkis ERR-ile, et Lapin oli imeline inimene ja nii laia haardega andeid on Eestis vähe. Kuigi ta oli hariduselt arhitekt, ei piirdunud tema tegevus üldse arhitektuuriga.

"Arhitektuuris oli ta isegi olulisem kirjutaja, nii ajaloolase kui teoreetikuna. Tema koos Vilen Künnapuga sepitses kõige suurejoonelisemalt seda tohutut 70. aastate Eesti arhitektuurirevolutsiooni. Nemad olid mootorid, kes selle nõukogude kultuuris sündinud suure ime ellu kutsusid," lisas ta.

"Ta oli rahutu. Ta tahtis jõuda kõike. Ta oli ahne tegude järele. Ta projekteeris, võttis osa võistlustest, tegi kunsti, kirjutas, uuris arhiivis ajalugu. Aga sinna juurde kuulusid ka performance'id ja happening'id. Lõputu pidutsemine. See oli uskumatu, mida see mees kõik jõudis." Selle juurde kuulus ka aktiivne seltsielu.

"Kui sa mõtled, et ta tegutses nii õudselt palju just erialaselt ja loominguliselt, et kõik läks justkui sinna ja eeldatakse, et inimene, kes nii palju loominguliselt teeb, on eraelus askeetlik – ei! Hommikuni pummelungid. Ta jõudis elus kõike. See oli uskumatu."

Hedonistiks Kalm aga Lapinit ei peaks, sest ta ei olnud nautleja, vaid sügava missiooniga ja meeletult rahvuslikult meelestatud inimene.

"Hedonist on see, kel ei ole muret, et ta midagi tehtud saab. Aga Lapin tahtis asjad ära teha. Ta tahtis, et Eestis oleks hea suur ja võimas arhitektuur. Ta tahtis uurida arhitektuuriajalugu. Ta tahtis Eesti kunsti eest seista. Ta rabas nii tohutult selle nimel, et Eestit edasi viia," kirjeldas Kalm.

"Kui vanajumal on ebaõiglane, siis kindlasti ka sellega, kuidas ta oli Leole andnud sadu kordi rohkem energiat ja annet kui teistele inimestele. Teistes inimestes ei ole lihtsalt sellist hulka jõudu, nagu oli Leos."

Kalm märkis ka, et kui sageli jäävad kunstnikud, kes on nooruseas midagi ägedat teinud, ennast kordama, siis Lapin oli väga kõrge eani loominguliselt värske. "Tal tuli uusi ideid kuni viimase ajani. Ta oli väga pikalt väga uudne ja väga värske."