"Ma arvan, et Leo oli 1970. aastatest alates Eesti kunstielu keskpunkt ning tema haruldane võime oli segada kokku erinevaid kunstivaldkondi, ta tegeles arhitektuuri, kunsti ja poeesiaga, ta kirjutas kriitikat ja teooriat," ütles Andres Kurg ja lisas, et Lapini jaoks oli kunst maailma sekkumise ja muutmise vahend. "Nõukogude ajal balansseeris ta pidevalt lubatu ja lubamatu piiri peal, sest ta ei jäänud põranda alla, vaid tuli oma kunstiga tänavale, mis oli alati ka väga poliitiline, ta püüdis kunstinähtuste kaudu muuta ühiskonda."

"Üks asi, mida vähem tajutakse Eestis, on see, kui hästi teda tunti erialaringkondades ja ka laiemalt mujal maailmas, mul on siiani meeles, kui 2017. aastal oli arhitektuurijooniste muuseumis Berliinis eesti ja vene arhitektide näitus nõukogude-aegsetest töödest ning Leo töid oli kõige rohkem seal väljas, ta tuli ka avamisele kohale ning teda võttis vastu maruline aplaus, mina olin sellest väga üllatunud ja ma usun, et ka teda üllatas see," selgitas ta.

"On raske väga tuua, milline on Lapini kõige-kõige tipphetk, sest tal oli hämmastav võime iga viie või seitsme aasta tagant end kunstnikuna uuesti leiutada," tõdes ta ja lisas, et 1920. ja 1930. aastate avangard oli midagi, mida Lapin interpreteeris kriitiliselt 1970. aastatel ning ta tõi selle Eesti arhitektuuri kümme aastat enne seda, kui lääne arhitektid hakkasid seda taasavastama.

Kurg tõi ka välja, et üks Lapini spetsiifiline väljendusvahend oli arhitektoon. "See on midagi arhitektuuri ja skulptuuri vahepealset ning 1980. aastatel tabas kogu Eesti arhitektuurielu järsku arhitektoonide buum, kõik hakkasid Leo eeskujul tegema arhitektoone."

"1990. aastate lõpul püüdis ta teostada end arhitektuuris ja sellest ajast on palju väga huvitavaid individuaalelamuid ja ka mõned suuremad hooned, aga tema peamine meedium oli kujutav kunst," rõhutas Kurg ja lisas, et Lapin tegeles mitmel rindel ning tegi seda kõike tohutu soojuse ja energiaga.

Arhitektina on Leonhard Lapini looming mittekonventsionaalne. "Ta ei läinud trendidega kaasa, vaid püüdis vaadata, kus see hoone paikneb," sõnas ta ja lisas, et tellijad pidid üldjuhul olema Lapini head sõbrad või talendi austajad, sest vaevalt ta loojana tellija soovidele väga järgi andis. "Pigem ütles ta neile, kuidas nad peavad elama."

"Õppejõuna oli Leol oma kindel meetod, ta õpetas kompositsooni arhitektidele, aga see oli avatud ka teistele EKA tudengitele, 90ndatel aastatel töötas ta välja oma kompositsioonimeetodi, mis samm-sammult lähenes punktist ja joonest ruumi," ütles Kurg ja lisas, et kogu aasta vältel tegid tudengid kompositsiooniharjutusi, panid neid töid välja, Leo käis vaatas ja kommenteeris. "Tal oli väga kindel kompositsiooniline kese, millest ta ka oma loomingus lähtus, ning isegi kui tudengid sellest hiljem ei lähtunud, said nad ühe väga huvitava maailmapildi Leo kursustelt kaasa."

"Irriteerimine oli osa tema kunstist, ta ei irriteerinud irriteerimise pärast, vaid ta tahtis nihutada asju paigast siin maailmas, ta tahtis panna vaatajad mõtlema või sumbunud oludes nõukogude ajal näidata, et on olemas ka teistsugune maailm ja teine võimalus eluks ning omavahelisteks suheteks," tõdes EKA professor.