Põhjuseid, miks inimesed kinos käivad, on kahtlemata kümneid ja kümneid, aga üks erilisemaid ja asendamatumaid on taskukohane eskapism, võimalus kaheks tunniks pimedasse ruumi helendava ekraani ette pageda. Vaid mõne euro eest saab korraks välismaailma näiliselt pausile panna, Ukraina sõda, koroonaviirus ja argijamad jäävad ukse taha. Avaneb uks mingisse uude, paremasse või siis vähemalt kellegi teise maailma, millele korraks kaasa tunda, mis siis kinost väljudes jälle kõrvale jätta ja uuesti reaalsusega silmitsi seista.

Võimalik, et just selle efekti tõttu on kino elanud üle VHS-id, DVD-d, voogedastused, videolaenutused ja kõik muud kaikad, mida on viimaste aastakümnete jooksul talle kodaratesse visatud. Kino elab edasi ja arvud näitavad, et pärast koroonašokki hakkab kinol jälle üha paremini minema. Netflix on tore küll, aga teleriekraani ees kipub mõte minema ikka võileibade ja Facebooki peale, triviaalne igapäevane tühi-tähi murrab sisse, halvab mõtte ja lõpuks saab ekraanist lihtsalt taustamüra, ruumi täitev foon, milleta me elada ei oska, aga mis ei teeni samas kuigivõrd filmikunsti huve.

Seega hakkavad inimesed taas kinodesse minema, aga kuhu siis ikkagi minna? Eestis on viimase kümmekonna aastaga rajatud kinosid nagu seeni pärast vihma, isegi Kuressaares, kus aastaid tuli filme vaadata ööklubis (!), on tänaseks kaks iga päev tegutsevat kino. Eestlane on kinorahvas, vähemalt rajatud kinode hulka vaadates jääb selline mulje. Ent kui veel nullindate alguses tähendas kino ikkagi eraldi hoonet, pisikest mikrosüsteemi, mis noore poisina tundus kui mingi imeline võlumaailm, kuhu minek tekitas alati elevust, siis nüüd hakkavad sellised kohad vägisi kaduma.

Enamik kinopidajad väidab otsekui ühest suust: inimene tahab, et kõik teenused oleksid ühes kohas koos, seetõttu peavad ka kinod kolima sinna, kus rahvas käib. Ja kus siis ikkagi eestlane suurema osa oma vabast ajast veedab? Loomulikult kaubanduskeskuses, laisalt lonkides poest poodi, treeningklubist Hesburgerisse, kinost postkontorisse. Tundub ju tõesti imeline maailm, läänelik unelm, et pistad pärast kaheksatunnist tööpäeva pea kaubanduskeskuse uksest sisse ja ronid sealt lahutatud meele, treenitud keha ja täidetud kõhuga vastu ööd välja. Aga kultuur ei allu kahjuks sellistele ratsionaalsetele loogikatele.

Kas kujutaksite ette, et ostad endale Prismast leiba, vorsti ja piima, maksad toodete eest ära ja siis astud – vupsti! – üle vahekäigu näiteks Draamateatrisse sisse? Arvestades loogikat, et kinod kolivad üle Eesti kaubanduskeskustesse, võiks ka Eesti hinnatud teatrid jalad selga võtta ja pageda mõne kaubahalli rüppe. Seda aga ei eelda keegi, sest teater on püha koht: tuleb end viisakalt riidesse ja pidukingad jalga panna ning vaheajal puhvetis konjakit juua. Kino seevastu on madal meelelahutus, pööblile mõeldud asutus, kus võib lällata ja laaberdada ning mille puhul seos kultuuriga kipub tihti üldse kaduma.

Kõige fundamentaalsem eesmärk on neil aga sama: inimene jääb üksi kunstiteosega, saalis võib küll olla rohkem inimesi, kellega koos naerda või nutta, aga lõppkokkuvõttes lahustub külastaja jaoks kogu muu maailm ja jääb alles vaid isiklik suhe kunstiteosega. See on privaatne ja intiimne olukord, mida ei saa allutada turumajanduse reeglitele. Muidugi, kino on de jure ikkagi äriasutus, plaksumaisi müüakse inimesele sajakordse juurdehindlusega, aga iga kino südames on ikkagi filmid, filmid, filmid.

Kaubanduskeskuses asuv kino aga üritab teha kõik endast oleneva, et see personaalne sild saalisolija ja filmi vahel võimalik kiiresti ära lõhkuda. Astud uksest välja, kõnnid kümme sammu ja sinu ees avaneb värvikirev ja tarbimist õhutav maailm. Tule õgi meie juures! Osta endale uued ja ilusamad kingad! Kõik vajalikud toidukaubad saad meie juurest! Reaalsus – või pigem kapitalistlik õudusunenägu – lööb kui nuiaga vastu pead ja film on sekundiga peast pühitud. Hakka nüüd uuesti tarbima, maksa selle, teise ja kolmanda eest.

Just seetõttu ei tohi lasta kaduda eraldiseisvatel kinohoonetel: need pakuvad inimestele võimaluse veel mõnda aega selles filmimaailmas edasi elada. Mäletan hästi lemmikfilmide seansse, pärast mida olen kui hüpnotiseeritult koju jalutanud, reaalsus minu ümber on olnud hall ja suvaline, sest mõtetes olen endiselt filmis, tänavatel toimuv sigin-sagin ei mängi mingit rolli, seda ei pane õigupoolest isegi tähele. Sama efekt kehtib ka teatrite, muuseumite ja kunstigaleriide puhul, need kõik lasevad inimestel vabalt saadud elamust nautida, mitte ei proovi seda kiirkorras välja juurida.

Loodan selles valguses väga, et praegu nukralt seisev kino Kosmos leiab endale peagi uue rentniku ning sinna ei rajata mitte mõnd start-up-kontorit või toidupoodi, vaid sellest saab ikkagi taas mitmekülgne kinomaja, mis kutsub iga päev inimesi mõneks tunniks ära kaduma. Seniks aga külastan rõõmuga nii Coca-Cola Plazat kui ka kino Sõprust, kuigi esimene neist muutub ka lähiajal ilmselt osaks suuremast kompleksist...