Maryn vihkas, kui teda Marjuks kutsuti. Ta ütles, et "Marju on Länik", tema oli Marynel Marju Kuut ja seda tuli hääldada "Mari-nell", mitte ameerikapäraselt pehme r-iga. Kui ma seda kord nagu jänki pudistasin, purskas ta: "Lollakas oled või?". Vot nii. "Mari-nell", selge?

Maryneliga töötamine käis nõnda, et mina saatsin talle intervjuu küsimused, millele ta siis vastused lindistas ja neid ümber lõikas, kuni ta nendega ise rahul oli. Alguses võisin küsimusi telefoni teel ise esitada, kuid selle privileegi kaotasin ma ühel päeval, kui meie jutu käigus seostas Maryn ära, et üks Ivar oli ta Ukuga rasedaks teinud ja lõppkokkuvõttes üksi last kasvatama jätnud ning keegi Murd oli ta USA-st Eestisse tagasi meelitanud, kuhu ta siis kinni jäi. Kahtlane kokkusattumus. Aja möödudes kuulsin muidugi alternatiivseid versioone nendest seikadest, kuid sellest hoolimata oli usaldus minu vastu paar pügalat langenud. Polnud midagi teha – tuli leppida ja kohaneda.

Viisin Maryni Saaremaale Ukule külla. Viimast korda. Kui tihti oled praamil, kaubanduskeskuses, ujulas mõnd kuulsust näinud? Vist päris tihti, ma eeldan. Eesti on väike koht. Maryn oli aga terve oma elu kusagil "ära" olnud. Kaugel, mere taga, mütoloogias. Ta eksisteeris, kuid mitte nagu mingi keskmine tuntud inimene. Maryn oli Staar, ta oli Diiva. Sa ei näinud teda. Sa ei kohanud teda. Ta ilmus ja kadus siis, kui ta soovis. Inimeste meri praamil läks kahte lehte, punnis silmad ja poole lause pealt lahti jäänud suud pöörasid aegluubis ja saatsid tema hilist iseloomulikku juuksepahmakat. Maryn soovis osta mulle jäätise. Tänutäheks. Marssisime R-Kioskisse ning oleks äärepealt surmanud kassiiri ehmatusse. Vallutasime kõik tekid ning sõime jäätist.

Maryn tegi iga asja omamoodi. Ka lahkus. Nagu ütles Rain Tolk mulle täna: "Keegi ei mäleta, kes said teenetemärgid. Kõik mäletavad, et Maryn selle tagasi andis." Nii on. Lõpuni välja vastuvoolu ujuda – respekt. Maryn nägi Uku filmi paar päeva enne esilinastust. Ma ei jõudnud seda talle enne saata, kuid lubasin kindlasti temaga jagada enne avalikustamist. Kartsin tohutult tema arvamust. Varem oli ta filmi endast ära keelanud. Oligi kõik ja film ei ilmunudki. Kuid talle Uku film meeldis. Paljusid tema teooriaid ma ei olnud sinna muidugi sisse pannud, kuid lõpuks loeb muusika, ütles ta. Nõustun.

Maailm on igavam paik 10. aprillist. Meil teistel võttis see lihtsalt nädala aega, et sellest teada saada. Sina olid jälle meist ees.