Räägib Marju Kuut

02.09.2017 Genialistide klubi, Tartu

Teeme koduselt, eks. Sest ma ei ole siin jutuvestja, võin lihtsasti oma loo point'i kaotada. Kui tärkab küsimus, küsige kohe. Keegi ütles, et "mina ei julge küsida". See on rumal mõte! Miks ei julge? Ütle välja, mida sa tahad teada. Kui inimesel on küsimus, siis peab küsima. 

Minule mittetuttav inimene (Margus Haav – toim.) kirjutas plaadiarvustuse, aga siis tuli ka personaalne arutlus. Tore, et inimene on välja kirjutanud. Ja loen siis ette, millele ma vastama hakkan. "On artiste, kes justkui ei sobi oma aega, ent on ometi olulised ajamärgid. Ajas sees ja mõnes mõttes ajast ees või üldse väljaspool aega. Sotsialistliku Eesti NSV ei klappinud [Marjuga] ilmselgelt. Tegelikult ei leidnud ta päris oma kohta ka Rootsi Kuningriigis ja hiljem Ameerika Ühendriikides. Ei kujutagi ette ühiskonda, kuhu Coote kõige rohkem sobiks ja ennast kõige paremini tunneks." 

Viimasele lausele saan kohe vastata niiviisi, et tunnen end kõige paremini vabalt. Ma soovin, et te kõik saaksite nii vabaks, kui olen mina. Tunnengi end hästi seal, kus ma olen. 

Aga nüüd ma räägin ise. Kui ma Nõukogude Liidus hakkasin laulma, oli see lõpuni päris-päris mage. Küll mul oli neid disklahve pidevalt. Elu on nii pikk, et kui hakata rääkima millestki, siis kust ma alustan. Aga jah, olin suure põlu all. Eks mu mõtteviis on sünnist saati teistsugune olnud. Minu jutt on pildiline – kas kellelgi on veel nii? Aga see pilt kaob äkki ära ja siis ei ole järgmist sõna. Võibolla sellepärast olengi teistsugune, et inimesed ei saa minust aru. Aga kui lähen siit uksest välja ja tegelen juba millegi muuga, lööb pähe see sõna, mille taha ma toppama jäin. Väga raske olukord, inimese elu ei ole kerge. 

Aga ei kõlvanud ka see, et olin ise õppinud laulma. Lauljaks pole ma end pidanudki. See oli ka ime, kuidas ma laulma hakkasin. Aga kohe kui hakkasin, suunati mind muusikakooli. Õnneks mulle anti võimalus õppida flööti, mitte laulmist. Aga nooti ei suutnud ma kunagi ära õppida, sest ma ei suuda jälgida seda joru, mis sealt tuleb. Kui õpetaja ütles, et võtame sealt noodist veelkord, siis ma ei saanud. Ütlesin, et palun, võtame minu pärast algusest peale. Aga ma ei julgenudki enam öelda, et kogu aeg kaotan järje. Mõni aasta tagasi avastati, et olen düsleksik. 

Kunagi oli Nõukogude valitsuse kontsert ja ma pidin laulma Ojakäärus "See pole see". Kõik sõnad olid peas, olin seda ennegi laulnud. Uhke kostüüm seljas, parukas peas, tundsin ennast hästi ja läksin lavale – ja pauh! Mitte ühtegi sõna. Ainult "see pole see", kolm pikka salmi ja mitu refrääni ja mul ei tulnud rohkem meelde kui "see pole see". 

Kuid tol ajal oli võimendajatel kombeks teha pätti. Kui mõni muusik vihkas mind, siis mindi konjakipudeliga helitehniku juurde, et "keera Kuudil heli maha". Oligi nii mitu korda, et kui kontsert algas, tuli ainult hiirepirin. Aga tol momendil, kui mul ei tulnud Ojakääru kontserdil rohkemat kui "see pole see", siis ma mängisin ise, et heli on maha keeratud, näitasin mikrofoni peale ja selle inimese suunas, kes võimenduse taga istus. Ja millise põlastusega vaadati siis mind, eriti ministrite naised. 

Hiljem, ka siin Eestis, panin endale noodipuldi peale sõnad, mis olid suurelt kirjutatud. Siis ma teadsin, et kui sinna peale vaatan, astun selle laulu tuppa. Imelik inimene, sellepärast ei sallitudki mind. Nüüd ma olen ise ka aru saanud, et see on imelik, aga ma ei saa midagi parata. Sellepärast ma räägingi välja, sest saan aru sellest, et olen imelik.

Aga siis Rootsi minek. Ma ei läinud kohe kuskile laulma selle pagasiga, mille siit Eestist sain. Ei, läksin mujale, see tähendab, et kriips oli kohe vahel. Läksin abikaasast kiiresti lahku, sest see välismaalasega abiellumine... Ega sa ei tea, kes see inimene see on. Aga Uku tahtis ka välismaad näha ja siis läksimegi. Mõtlesime, et kui ei istu, siis tuleme tagasi. Aga saime kiiresti aru, et tagasi tulema ei hakka. Juba samal õhtul, kui läksin Rootsi, hakati Eesti raadiotest mind maha võtma ja plaate põlve otsas puruks peksma, juba olin riigireetur. Ma ei tea, mis siin toimus. 

Õnneks sain tööle ja olin raadioprodutsent. Seal oli raadio, mis saatis sajas keeles välja saateid ja mina olin siis eesti keele peal. Uku käis mul tihtipeale noortesaateid tegemas ja muusikat laskmas. Aga samal ajal oli seal võimalus harjutada, kuna kodus ei olnud ju mingeid pille, meil ei olnud ju raha. 

Rootsi stuudios oli klaver ja saime hakata tegema oma lugusid, Uku sai alles 14-aastaseks. Aga ta käis agaralt minuga kaasas. Uku oli tehnilistes asjades väga tubli juba väiksest saati. Paari aasta pärast hakkas ta juba lugusid kirjutama. Ta saadeti koolis muusikapoodi praktikale ja tuli ühel õhtul koju ja lasi mulle lugu, mille oli muusikapoes sealsete pillidega valmistanud. Laulis ise peale ja kasutas ka poemüüjat, pani poemüüja soolot mängima. "Right and Wrong" oli loo nimi. See näis mulle üle mõistuse, aga nii ta tegi oma esimese loo. Siis sain aru, et "nüüd on ka tema" – võime koos hakata tegema. Olime paaril korral festivalide üritustega Rootsi televisioonis isegi. Väga head raha anti, ma pole kunagi nii palju raha saanud ühe-kahe loo eest. 

Ma ei tea, kas ma point'ini olen üldse jõudnud oma jutuga? Kus see point on? Elu on nii erinevat moodi elatud, olen igalpool alustanud nullist. 

Mul oli ka oma bänd Marju & Fusion Band, see oli tore. Ukul oli oma noortebänd ja seal ma tahtsin kaasas olla kogu aeg. Tundus, et Ukule see alati ei meeldinud. Et miks ma tema bändis olen? Aga tundsin ennast samasuguse lapsena nagu nemadki. Sest alles Rootsis hakkasid mu silmad ja aju natukenegi arenema. 

Jah, hakkasin arenema, ütleme niimoodi. Ükskord tuli raadiost väga lahe lugu "Days of Wine and Roses" ühe rootslase esituses. Ma võtsin selle kasseti peale, läksin stuudiosse ja hakkasin oma varianti tegema. Mitte peale laulma, vaid seadet komplekteerima. Ma pean alati muusikat seesmiselt produtseerima, komplekteerima nii, et tuleb tervik, et õiged asjad tuleksid välja. Mina seon seda, mis seal juba on. Tegin selle ära ja saatsin ühte klubisse, kus sama artist pidi järgmisel õhtul mängima. Ja ta oligi kasseti kätte saanud ja helistas mulle. Arvas, et olen ameeriklane. Helistas veel teinegi kord ja ütles, et kui ma laulaksin terve albumi niiviisi, tuleks Euroopa number üks džässiplaat.

Aga kurb uudis tuli minu emalt. Tšornobõli sündmuste ajal tuli talle vähk tagasi. Ja ta ei tahtnud enam võidelda, andis alla. Jäin teda põetama, sellises olukorras oli mu süda ainult seal, Eestis ema juures. Kusjuures ema ütles, et ükskõik, kus sa elad, inimene on sitt. Nii ütles ema haiglavoodis. Inimene on samasugune igalpool. 

Nii, läbisegi räägin, tehke korrektuure.

Tol ajal kahtlustati, et kõik, kes Eestist Rootsi tulid, on KGB agendid. Mind alles väänati seal Nõukogude Liidus, nüüd kui läksin tagasi Rootsi hakati jälle üle kuulama. Uku oli saanud juba kodakondseks ja aitas mul kirjutada ametnikele kirju, et mis mõttes. Väga mage.

Mu nahk oli sel ajal väga pruun. Kui Eestis vahepeal olin, siis siin kõik kõrvetasid ennast tumedaks. Mina olin ka ennast nii tumedaks kõrvetanud, et karju appi. Siis ülekuulamisel öeldi, et mina ei ole ju päris valge inimene. Mõtlesin, et mul on tagumikul valge koht, kas pean sellele hullule seda näitama?

1988. aastal avati lennuliin Londonist New Yorki ja sinna sai hästi odavalt. Üldiselt mulle ei meeldi üldse reisida, aga kui ma kuskile lähen, siis sinna jäängi. Võtsin kätte ja läksingi, kõigepealt olin New Yorgis, seal tegin veel oma raadiotööd. Siis sain Los Angelesse. Ja seal oli kõik see, mis meid huvitas. Aga jälle oled võõras kohas. Mul oli seal muusikutest tuttavaid, aga ma ei lähe ju nende juurde, et "tere, ma tulin". Kuhu sa tulid? Kes sind ootas? Uku tuli poole aasta pärast järele ja saime endale üürida korteri.

Aga nagu Margus Haav küsis, siis mis oleks, kui USA-sse kolinud Coote oleks seal juhtunud olema õigel ajal ja trehvanud õigete produtsentide otsa ja tootnud paar diiva-albumit. Oleks päris tore olnud, aga tegelikult on kõik just praegu kõige paremas korras. 

Olen ise ka mõelnud, et "oleks-oleks-oleks", aga alles hiljem avastad, et tegelikult see, mida tahtsid, ei olegi hea. Sellepärast jumal ei annagi sulle. Olen aastate jooksul oma elu jälginud, ning kui keegi tahaks mingit diivaalbumit teha, siis mina ei ole üldse diivalik kuju. Ma ei suudaks olla kellegi juhitud, kui minu südames seda pole. Nii kaua, kui olen elanud – olen sellest aru saanud. Inimesed, kui te tõesti tunnete südames, et keegi nagu sunnib teid tegema ja endal ei ole seda head tunnet, siis peab südant kuulama ja mitte tegema. Isegi kui öeldakse, et saad vallandatud. Aga mis sellest, sest võibolla saad järgmisena sinna, kuhu sind tegelikult vaja on, kus sa oled see õige. Ainult nii ei lähe inimene hulluks.

Marju Marynel Kuut oli eriline inimene igas ajas ja kohas, kuhu elu teda viis. Kokku tuli 53 aastat plaadistus- ja produtsendikarjääri, mille käigus on ilmunud umbes 30 erinevat helikandjat. – Ahto Külvet

Kuut sündis 12. veebruaril 1946. aastal. Ta suri 10. aprillil 2022 oma Rootsi kodus 76-aastasena.