Pill tuleb pika ilu peale, õigemini ilu tuleb pika Pilli kuulamise peale.

Kalle Pilli ei leiuta ratast, aga oskab sellega ülihästi sõita. Pilli ise on kitarrist (ja igaüks saab ise guugeldada, millised Eesti staarid saavad tema pilli järgi laulda), aga esialgu jääb mulje, et bändis domineerib hoopis klahvpill – ja nüüd aitab kalambuuridest perekonnanime arvel.

See, et klahvid tunduvad domineerivat, pole tegelikult ka ime, kui ainuüksi klahve mängib Joel-Rasmus Remmel ja üleüldse koosseis kui selline koosneb pelgalt tippudest, aga sellest veidi hiljem.

Plaat, mis arvustuse sünnihetkel pole veel ise sündinud ja mille esiettekanne saab olema 2022. aasta Jazzkaarel, on kitarristi looming ja siinkirjutajale äärmiselt sümpaatne, et ta laseb neis lugudes särada eelkõige teistel muusikutel. Tema meisterlikkust see tagasihoidlikkus ju ei kahanda ja temalgi on seal soleerimisel panus, aga sellest veidi hiljem.

Avalugu "Lantau" toob silme ette karge põhjamaise eeslinna hommiku, kus askeldavad kojamehed ja esimesed trammid.

Ainus, mis netiotsing "Lantaule" annab, on suurim saar Hong Kongis. Vastuolu. Või siis mitte, kui ei guugelda ega otsi nimele sügavamat tähendust. Teadmatus on ju õnnistus.

Juba järgnev, veidi minimalistliku klahvpilliintroga pala annab hoogu ja aimu fusion-jazz'ist, mida bänd peamiselt viljeleb. Tempo kipub vahelduma üle ühe loo, mis iseenesest pole sugugi halb, aga sellestki hiljem.

Mis puutub veel kord lugude pealkirjadesse, siis siin tahaks tegelikult ikkagi natuke rohkem taustainfot. Teadmata, mida heliloojale too Lantau saar ehk plaadi nimilugu tähendab, kannab järgnev (see kiirem) pala pealkirja "Holken Kitchen" ja tekitab kahtlust, kas pole tegemist reklaamklipiga mõnele kodusisustusfirmale. Sama lugu on looga "Confusion" ehk eesti keeles "Segadus", aga ometi on tegemist ühe selgema ja lihtsamakoelisema looga kogu plaadi pealt. Tekitab segadust.

Pillile tundub meeldivat kitarrikeeli venitades neid laulma panna ja see omakorda võiks meeldida kuulajale. Tuleb funk'i, tuleb soul'i, kõike muud ka.

Loos nimega "Bob" teebki Remmel soolo, mis väärib funk'i pankrotistunud sünnilinna Detroiti korruptsiooni ja üleüldise pehastumise vastast medalit. Kohe sellele järgneb Pilli kitarrisoolo. Nagu enne juba juttu oli, tundub tark orkestrant oskavat end vajaduse korral tagaplaanil hoida, et siis kogu loomingulisel nimbusel särada lasta. Samamoodi on tal oskus plaadile lugusid õiges järjestuses ehk tempotpidi (ja ka muul moel) kuulamiseks laotada-asetada.

Väga suure töö teeb soolode osas ära Keio Vutt saksofonil ja vundamendi laovad Ramuel Tafenau trummidel ja Janno Trump bassil. Nüüd see kõige tähtsam: kes võiks seda plaati kuulata? Usun, et inimene, kes on lisaks jazzistandarditele varemalt ka muud muusikat kuulanud. Samas, kui ka pole ning eelnev muusika kuulamise kogemus on väiksem, siis ühe loo harmoonia tol albumil laseb täiesti vabalt laulda peale ka Rein Rannapi ja Hando Runneli kuulsat kantaati "Ilus maa", aga sellest juba märksa hiljem.

Kalle Pilli Quinteti kuuluvad Kalle Pilli (kitarr), Keio Vutt (saksofonid), Joel-Rasmus Remmel (klahvpillid), Janno Trump (basskitarr) ja Ramuel Tafenau (trummid). Kalle Pilli Quintet esineb Jazzkaare raames 30. aprillil kell 17 Fotografiska Tallinnas.