"Mul polnud ei pealkirja ega sõnu, kui ma juba teadsin, et seda lugu kutsun laulma Laura. Et siin muusikas on mingi igavikulisus maagilise realismi sugemetega, mis on talle omane nii pop- kui jazz-lauljana. Saatsin Laurale instrumentaaldemo ja nii ta läks," rääkis Niineste.

Põldvere sõnas, et see lugu on justkui mälestuste ja tulevikulootuste kaleidoskoop. "Mulle nii meeldis seda salvestada, sest sain pungilikult suvalt laulda, olla lohakas ning ka paar vimkat visata. Väljendada hetke ajavaimu tunnetust, kuna ka meelelahutussektoris on olnud keerulised ajad."

Loo tekst sündis Niineste sõnul ühel õhtul Kohtla-Nõmme rahvamaja kõrval pargis. "Tiksusin ja mõtlesin, et kõik muutub, kuid miski jääb. Ja see miski jääv, kuid samas muutuv on ajavaim. Lugu ise kirjeldab meie ajavaimu muutumist viimase paari aasta jooksul, kuidas ulmest saab olme." 

Ulmena või õigemini ulmana mõjub tema sõnul ka pala video. "Ideest, et videos võiks olla kellad, sai hoopis midagi muud. Kui ma Laurale video tööversiooni näitasin, saatis ta vastu elevil häälsõnumi, et "see on ju crazy shit". Ja kui meie bassimees Georgi tõi võrdluse LSD-rännakuga, siis oli selge, et asi on õige."