"Kaduviku" režissöör: kõik võttepaigad kannavad endas Vilniuse traumat ja kaduvikku

Pimedate Ööde filmifestivali debüütfilmide võistluskavas esilinastub esmaspäeval Leedu režissööri Danielius Minkevičiuse täispikk mängufilm "Kaduvik". Minkevičius ütles ERR-ile antud intervjuus, et muu hulgas on filmis oluline roll võttepaikadel, mis kannavad Vilniuse traumat ja kaduvikku.
Film räägib loo seksitööstuses töötavast noorest naisest Marijast, kes pärast ema surma otsustab üles otsida perekonnas põlu alla sattunud isa. "Kaduvik" tegeleb traumaga ja mahasalatud mälestustega, kiht kihi haaval toob režissöör vaatajani Marija mälu varjutanud hirmsa saladuse.
Film räägib traumast ja sellest, kuidas sellega elada ja kuidas oma mõtteid ümber korraldada. Matad mured maha ja püüad seejärel nendega hakkama saada. Kuidas see lugu teieni jõudis?
Sellest on juba viis aastat, lähtepunkti on keeruline tabada. Aga mul endal on olnud samuti traumakogemus. Ma ei tundnud kümme aastat midagi. Hakkasin otsima, kus probleem on. Keha organiseerib end ise. Uurisin palju psühholoogiat ja mälu ning sain aru, kuidas minu mälestused lapsepõlvest alguse said. Mind huvitasid kõik need seosed filosoofia ja psühholoogiaga.
Nüüd huvitavad mind juba muud asjad, aga mu kehas on endiselt see ärevus alles. See ei kao kuhugi, vaatamata sellele, et olen selle üle põhjalikult mõelnud ja sellest aru saanud. Kõik need tunded ja üleelatu on siiski alles. Mingit väärkohtlemist ma ei kogenud, nagu filmis Marija puhul.
Kuidas arendas Marija välja selle mudeli, mille järgi isaga suhelda?
See oli filmis peresaladus. Marija lubas emale, et ei suhtle isaga, kuna teda peeti halvaks inimeseks. Minu jaoks ei osanud Marija ema välja mõelda, mida tütrega teha. Tütar elas oma tädi juures ja töötas öösiti. Kõik need asjaolud ja tema uudishimu viisid selleni, et ta otsis selle mehe üles. Kui vaadata Marija perspektiivist, siis lihtsaim motivatsioon oligi ema surm, aga eelistasin jätta sinna lünga, mida vaataja saab ise täita.
Stsenaariumis loodav pinge on põnev. See on seotud ka kaksikmänguga, mida Marija mängib, kehastudes sarmika kunstiõpetaja fänniks. Kui palju rääkisite omavahel läbi Marija rolli kujunemise ja selgitasite seda?
Hoian alati oma näitlejate saladusi, kuid olen avatud nendepoolsele panusele. Töötame nagu teatris. Annan neile ette stseeni, kusjuures ma isegi ei kirjuta stseeni lahti, vaid panen kirja dialoogi. Ma ei anna ette ka stseeni kirjeldust. Nad võivad tunda nii, nagu soovivad, ja teha mulle ettepanekuid, kuidas nemad seda stseeni näevad.
See on mänguline viis lavastada, sest nii saab stseen ka näitlejate omaks ega jää ainult minu omaks. Rääkisime kõigest ja arutasime palju. Näiteks veel kümnendal võttepäeval istusime mõned tunnid enne võtteid bensiinijaamas autos ja harjutasime, sest ei leidnud võtit, kuidas stseeni avada. See protsess jätkus ka võttepaigas.
Kas eelistate teha ühest stseenist mitu võtet?
See sõltub. Mõnikord saab stseen ühe võttega paika, kõik oleneb stseenist. On stseene, mis said üles võetud ühe võttega, aga on ka neid, mida tuli filmida 20 korda. Mul pole kindlat meetodit, tavaliselt teen siiski mitu võtet.
Pean tunnistama, et mulle meeldis ka see, kuidas oli üles võetud Vilnius. See mõjus romantilise ja nostalgilisena. Linna oli isegi raske ära tunda, võib-olla peamiselt seetõttu, et tegevus toimus suuresti öösel. Kuidas arendasite välja filmi visuaalse poole? Operaator Oskaras Abramavičiusel oli selles kindlasti oma sõna sekka öelda?
Seda on isegi raske öelda. Olen Vilniuses sündinud, aga linna kujutamine tuli läbi peategelase perspektiivi. Kuna ta tegutseb seksitööstuses, töötab ta öösiti, mis tähendab, et ka filmi tegevus toimub peamiselt öösel. Tema maailm on öö. Päikesetõus on oluline.
Vilnius ise on huvitav koht ja kõigil võttepaikadel on minu jaoks omaette tähendus. Näiteks stseenis, kus nad esimest korda aia ääres jalutavad, küsib Marija esimest korda ka oma isa kohta. Tahtsin, et taustal oleksid ekskavaatorid, sest Marija hakkab samal ajal kaevama oma minevikku.
Ühtlasi viitab see gentrifikatsioonile ehk linnakeskkonna uuendamisele. Vilniuses toimub seda palju: endistele gängide kogunemispaikadele rajatakse nüüd pereelamuid. Seega kannavad kõik need kohad endas kaduvikku. Üks võttepaik oli ka endine juudigeto. Me ei taha seda eraldi kommenteerida, kuid kõik meie võttepaigad kannavad endas Vilniuse enda traumat ja kaduvikku.
Alustasite filmiga viis aastat tagasi, kui maailm oli hoopis rahulikum paik. Millised mõtted teil praegu liiguvad, kui elame sõja ajal?
Sellele on keeruline vastata, sest töötan praegu Venemaa poolt siia saadetava desinformatsiooniga. Pean iga päev tegelema valeuudiseid levitavate kanalitega. See on raske töö, kuid teen omalt poolt kõik, mida suudan, et muuta maailma paremaks. Elame pimedal ajal.
Praegu mõtlen palju kuritarvitamise ja ärakasutamise juhtumitele, näitlejate ekspluateerimisele ning inimestele, kes ei ole ise teadlikud, et neid ära kasutatakse. See on üks suund, millega tegelen, aga jah, tuleb tegeleda ka sõjaga. See on keeruline teema ja väga polariseeriv, kuid me peame olema oma vastustes järjekindlad, paindumatud ja julged.
Toimetaja: Karmen Rebane





















